29.08.2020, 12:03
Ühe hoolduspere lugu: me pole kordagi mõelnud, et äkki Sandra ei sobi meile. Kuidas üldse saab nii mõelda?!
Lõuna-Eestis elavad Tom* (58) ja Viki* (48) on koos elanud üheksa aastat. Kummalegi ei ole see esimene kooselu ning varasematest kooseludest on neil mitu täiskasvanud last, Tom on ka vanaisa. Tomi noorim tütar veel õpib, aga „tegelikult on kõik lapsed iseseisvad ja oma elu peal,“ ütlevad Tom ja Viki, kes käivad mõlemad tööl. Mullu oktoobris tuli nende ellu kolmeaastane tüdruk Sandra*, kellele nad on nüüd hoolduspere vanemad. „Meie elu on nüüd pahupidi – teistmoodi väga aktiivne,“ ütlevad nad ise.
Foto: Shutterstock
*nimed loos on muudetud
Kust tuli mõte hakata hoolduspereks?
„See mõte sündis esmalt minul,“ ütleb Viki. „Olen alati imetlenud inimesi, kes kasvatavad teises peres sündinud lapsi. Kes on teinud otsuse, et saavad olla veel kellegi jaoks olemas. Mõtlesin, et lapsed on täiskasvanud ja iseseisvad. Meil on aga jõudu ja ruumi, et pakkuda kodu lapsele, kes seda hädasti vajab. Küsisingi mingi hetk mehelt, mis ta sellest arvaks. Alul ei vastanud ta midagi, aga jäi mõtlema.“
2018. aasta novembris läksid Viki ja Tom vaatama etendust „Südames sündinud“. See andis palju mõtteainet. Fuajees oli palju brošüüre. Viki meenutab: „Haarasin mõne kaasa ja panin kodus mehele nina alla. Mõne aja möödudes näitasin talle brošüüri uuesti ja siis ta ütles: „Hea küll, lähme siis koolitusele!“ Jõudsime sotsiaalkindlustusameti spetsialisti juurde ning üsna kiiresti ka PRIDE koolitusele.“
Kuigi Tom jõudis mõelda, et varsti hakkab ta nautima pensioniiga, tuli ta naise mõttega kergesti kaasa. Viki täiendab, et otsus saada just hoolduspereks oli väga teadlik, sest mõlemal olid omad lapsed juba olemas: „Me ei tahtnud lapsi saada, vaid pakkuda lapsele peresoojust ning aidata tal saada täiskasvanuks, iseseisvaks, õnnelikuks.“
„Eks me olime teadlikumad. Mina olen ka tööalaselt lastega seotud,“ lisab Tom. „Mulle ei ole võõrad ka nende laste olukorrad, kes ei saa elada oma kodus koos vanematega. Olen kokku puutunud erinevate perelugudega, ka väga keerulistega. Jah, hooldusõiguse teemad on väga tõsised. Aga kui laps kannatab ja tema enda vanemad ei suuda lapse eest hoolt kanda, tuleb tegutseda,“ arutleb Tom ja Viki toetab. Tom lisab: „Haigestusin vahepeal ja see oli mu elus pöördepunkt. Hakkasin nägema maailma teistmoodi. Mul tekkis suur soov midagi olulist juurde õppida, näiteks pakkus mulle huvi nõustamise maailm. Hakkasingi õppima ning ka ise õpetama ja nõustama.“
Kindel otsus
Kui novembris käisid kaasad etendust vaatamas, siis juba jaanuaris algas hoolduspereks valmistumine. „See oli suur õnn, et saime kohe hindamisele ja ka koolitusele. Kõik läks kuidagi ladusalt, me õppisime palju ja saime kinnituse oma valmisolekule, see oli väga tähtis meie jaoks,“ ütleb Viki.
„Otsustasime teadlikult, et enne ei jaga mõtteid sugulastega. Teadis ainult üks laps,“ ütleb Tom. „Soovisime jõuda selgusele ja kindlale otsusele enda sees, kas me oleme päriselt valmis,“ lisab Viki. Tom kinnitab ja lisab: „Ja teate, mitte keegi ei mõistnud meid hukka.“
Esimene kohtumine
Tom ja Viki olid ise väga aktiivsed, suhtlesid kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga ja andsid märku, et on valmis lapse tulekuks. Esmakordselt kohtusid Tom ja Viki Sandraga asenduskodus, kus tüdruk elas juba kaks aastat. „Meil ei olnud vanusepiiri ja kindlasti ei olnud meil mõtteski last valida. Algul saime tuttavaks hoopis ühe seitsmeaastase tüdrukuga. Tema elu on olnud väga keeruline ja olime valmis teda igati toetama. Ootasime tema tulekut meie perre, aga läks teisiti. Laps ei olnud ise valmis, ta jäi asenduskodusse koos vanemate õdede-vendadega.“ Tom nendib, et see oli raske, ometi püüdsid nad olukorda mõista.
Esimene kohtumine Sandraga toimus septembris, asenduskodus. „Sandra keksis ringi ja oli nii aktiivne,“ naeratab Viki. Seda kuuldes jookseb Sandra vanemate juurde, ronib Vikile sülle ning uurib uudishimulikult, mida Viki tema kohta räägib. „Ta tuli kõigepealt minu juurde ja ronis ka mulle sülle,“ meenutab seepeale Tom „Tõi mulle kõik oma mänguasjad, mis tal seal olid. Ja siis ta ikka läks ka Viki juurde.“ Viki naerab: „Jah, Tom on meil see tore vana jõuluvana, laste sõber. Ta on päriselt korduvalt jõuluvana mänginud.“
Oktoobris tuli tüdruk juba pere juurde koju. „Me pole kordagi mõelnud, et äkki ta ei sobi meile. Kuidas üldse saab nii mõelda!“ ütleb Viki. „Me teadsime, et just see laps ootab meid ja meie ootame teda. Kui nägin tema pruune silmi, siis tundsingi kohe, et see on meie pereliige,“ lisab Tom. „Sandraga tutvudes me isegi ei mõelnud, kas ta tuleb meie peresse ajutiselt või pikemalt või kas ta kasvab meiega suureks. Olime teadlikult kõigeks valmis – ka selleks, et laps on meiega vaid natukeseks,“ räägib Viki. Täna teavad nad, et Sandra jääb alati nende pereliikmeks, ka siis kui saab täiskasvanuks.
Tomi sõnul muutis Sandra nende elu. „Enne oli rahulik, aga nüüd oleme aktiivsed vanemad. Vahel ma ei jõua Sandrale järele joosta, aga ta ju kohe taipas seda ja trikitab minuga, jookseb eest ära ja katsetab. Siis tuleb Viki mulle appi,“ naerab Tom. Ta leiab, et võrreldes ajaga, mil ta oli noorem, on ta nüüd isana palju teadlikum. „Varem oli isa perepea rollis, täna on ta võrdne partner – ja see on tore ja õige,“ lisab ta.
Sandra on väga tegus. „Talle meeldib laulda. Ja ta tantsib päris hästi. Aeg-ajalt ma teen nalja, et äkki jalgpall, vot see oleks huvitav,“ naerab Tom. „Eks me olime ka varem aktiivsed, aga teistmoodi – teatrid ja muu taoline. Nüüd oleme aktiivsed kodus koos Sandraga,“ räägib Viki. „Varem tundus mulle, et õhtuti lihtsalt diivanil olla on hea ja mugav,“ naerab Tom. „Nüüd saan aru, et rahu meil ei ole, ent on põnev ja tore. Jälgin ennast, oma sõnavara ja käitumist – see distsiplineerib“.
Side bioloogilise perega
Sandra kohtub regulaarselt oma bioloogilise ema ning vanema õe ja vennaga. Viimased on koos ühes teises peres, varem olid nad kõik koos asenduskodus. „Suhtlus lapse bioloogilise perega ei ole kunagi olnud mingi küsimus, see on oluline ja vajalik,“ räägib Viki. Tom täiendab: „Muidugi on oluline süsteemsus ja kindel rütm, mis lapsele sobib ja teda toetab. Kohtumised peavad olema järjepidevad ja kooskõlas lapse rutiiniga.“ Siin on vanematele abiks lastekaitsetöötaja. „Meil on väga hea koostöö lastekaitsetöötajaga, me oleme partnerid,“ räägivad vanemad. Sandra ise teab, et Viki ei ole teda sünnitanud ning et tal on ka sünniema. Viki plaanib teha Sandra jaoks albumi, elulooraamatu, et laps tunneks ja mäletaks oma lugu.
Tegelikult oli Tomi ja Viki sõnul kõik oodatust kergem. „Sandra särab meile vastu, ta on meie lilleke!“ ütleb uhkelt Tom. Samal ajal tuleb Sandra taas vanemate juurde, ronib sülle, naeratab uudishimulikult ja otsib ema kallistusi. Vahel on vanematel ka eriarvamused, näiteks kasvatusküsimustes. Aga siis arutatakse asjad rahulikult läbi.
„Kuidas me näeme homset päeva? Noh, lubati vist ilusat ilma,“ naerab Tom. Ta lisab: „Nalja peab ju ka olema! Aga pikemas perspektiivis näeme muidugi, et Sandra lõpetab lasteaia, läheb kooli ja iseseisvub. Ja meie jälgime ja toetame teda.“ „Elame päev korraga,“ lisab Viki.
Sandra õpetab jällegi vanematele, kuidas olla laps. „Kuigi igas mehes on laps igavesti, tuli mulle nüüd meelde, kuidas ma ise olin laps. Mulle meeldib vaadata multifilme,“ naerab Tom. „Mulle õpetab Sandra ehedat siirust. Tahan olla sama siiras, nagu on tema minuga,“ lisab Viki.
Sõnum teistele
Kui Sandra lõpuks Tomi ja Viki perre jõudis, jagasid nad uudist ja rõõmu kogu suguvõsaga. „Ema korra küsis, kas oleme hulluks läinud, aga see oli ainuke kord,“ naerab Tom. „Ka minu ema imestas, et me oleme ju vanad, aga ka vaid korra,“ lisab Viki samuti naerdes. „Tegelikult sai Sandra kogu meie suguvõsa jaoks kohe omaks.“
Ka tuttavad ja kolleegid on Tomi ja Viki sõnul neile toeks olnud ja uurivad ikka, kuidas perel läheb. „Mulle tundub, et naised on rohkem valmis oma peresse last võtma. Mehed nagu rohkem pelgavad,“ jagab Viki. Ta tahaks öelda inimestele, et lapsed ei peaks tegelikult elama asenduskodus, lapsed peavad elama peres: „Igal lapsel on vaja perekonda. See on suur ja väga oluline asi. See võib päästa kellegi elu, et keegi saab õnnelikuks ja iseseisvaks.“
„Mina tahan öelda, et ärge kahelge! Kui teil on kas või mõte, siis tegutsege! Läbige see teekond, käige koolitusel. Alati saab otsustada teisiti, aga vähemalt jõuad läbi selle kindlamale otsusele, kas oled valmis,“ mõtiskleb Tom. „Mõistan, et olukorrad on erinevad. Mõistan, et täna on asenduskodu peresarnane, aga siiski ei pea lapsed elama asenduskodus,“ lisab ta ja julgustab kõiki teisigi mõtlema võimalusele saada hoolduspereks. „Võib-olla inimestel pole piisavalt infot. Ja negatiivne info hirmutab, näiteks kurvad lood meedias. Meil on rohkem vaja tõest infot ja perede positiivseid kogemusi. Tuleb jõuda inimesteni – et meil on lapsi, kes vajavad hädasti kodu ja perekonda.“ Ta lisab, et loomulikult vajavad pered tuge, ka rahalist, aga see pole määrav – oluline on tahe ja soov last iseseisvumisel toetada.
Tom ja Viki on enda sõnul rõõmuga nõus jagama oma kogemusi ja mõtteid teiste peredega, kes on sarnase teekonna alguses või kaaluvad võimalust hakata hoolduspereks. Väga õige koht, kus jagada oma kogemusi ja mõtteid, on tugigrupp, kus pered koos käivad,“ lisavad vanemad.
