Liiklus ja nutitelefon

Lola sammus koolist koju. Jalutas läbi pargi ja jõudis suure maantee äärde. Valgusfooris plinkis kollane tuli, seejärel süttis punane. Lola seisatas. Ja muidugi hakkasid kohe liikuma lubavat tuld oodanud sõidukid.

Samal hetkel märkas ta Mikut, poissi paralleelklassist. Too kõmpis ristmiku suunas, endal nina all nutitelefon, millelt ta pilkugi ei tõstnud.

“Miku, ettevaatust!” hüüatas Lola, kui nägi, et poiss hakkab juba teele astuma. Haaras siis tema jope kapuutsist ja tiris ta väe-võimuga kõnniteele tagasi.

“Mida peekonit,” kurjustas Miku. “Ma ei saanudki järgmisele levelile. Äh, nüüd on mul ainult kolm elu alles.”