Ma kardan koroonakiusu koolis!

Kas ma üldse julgen kellelegi öelda, kui mu laps nakatub? Ehk peaksin armastava lapsevanemana selle hoopis maha salgama? Kas sel hetkel peaksin ma valima ühiskonna või oma lapse?

Mäletan juba veebruarikuust seda vaest iraanlast, kes juhuste halva kokkulangevuse tõttu oli esimene inimene, kes Eestisse koroonaviirusega saabus. Kogu Eesti rääkis temast, tema tegi otsa lahti ja „tõi viiruse meile". Tema õnneks jäi ta siin pikaks ajaks ainsaks viirusekandjaks ja jutud vaibusid peagi. Mis sai edasi, teab igaüks. Järgneva poole aasta jooksul näidatakse aina kellelegi näpuga - keegi algatas kollet Saaremaal, keegi Kristiine gümnaasiumis, keegi Tartus, keegi Võrus ja keegi Ida-Virumaal. Viirusekandjad on aina süüdi milleski, mida nad kontrollida ei ole suutnud. Koroonaviirus on vallutanud kogu maailma, aga inimestel on ikka veel vaja, et saaks kedagi süüdistada. Kedagi konkreetset. Kohal on koroonakiusu aeg.

Mis valikuid mul veel on?

Aga homsest algab kool. Terve Eesti kihab... uudised räägivad, koolid saadavad vanematele infokirju uute reeglitega. Mõni kool on panustanud laste hajutamisse konkreetsete reeglitega, teine võtab rahulikumalt. Pea kõikjal aga on üks kindel sõnum - kui üks laps haigestub, jääb vähemalt tema klass isolatsiooni. Koduõppele. Koduõpe aga on saanud millekski, mida kõik kardavad. Mina ka! Paaniliselt kardan. Minu laps läheb ka kooli, mina ka hingan katkendlikult - mis siis, kui jälle tuleb koju jääda? Mis siis, kui kool jälle kinni pannakse? Ma ei soovi seda. Palun, ei!

Aga veel rohkem kui kooli kinnipanekut kardan ma seda, kui minu laps peaks nakatuma. Ei, mitte haiguse pärast, sugugi mitte. Ma kardan seda vastutust, seda pinget, seda näpuga näitamist. Ma kardan koroonakiusu! Mitte ainult oma lapse pärast, vaid ma kardan iga lapse pärast, kelle nakatumise tõttu suletakse klass või kool.

Kas ma üldse julgen kellelegi öelda, kui mu laps nakatub? Ehk armastava lapsevanemana peaksin selle hoopis maha salgama? Kas sel hetkel peaksin ma valima ühiskonna või oma lapse? Mis valikuid mul veel on?

Lapsed on julmad

Nad on oma ütlemistes, oma näpuga näitamistes, oma arvamuse avaldamistes palju mõtlematumad, julmemad ja otsekohesemad, kui seda on täiskasvanud. Ja koroonakiusus on juba täiskasvanud ebanormaalselt julmad. Täiskasvanud intelligentsed inimesed suudavad sõrmega vibutades silmanurgast vaadata teise täiskasvanu peale ja sisistada: „Kuidas sa julgesid!".

Kuidas ta julges viirusega nakatuda ning kuidas ta julges seda enese teadmata edasi kanda... Kui isegi täiskasvanud seda teevad, siis kuidas reageerivad sellele lapsed? Mida peab tundma see viienda, kuuenda, seitsmenda klassi poiss või tüdruk, kui tal avastatakse viirus, mille peale ta ise suure tõenäosusega isegi ei köhinud mitte, kuid kelle pärast kogu klass isoleeritakse?

Võib-olla juhtub selleks olema mõni popp klassi iidol, aga võib-olla keegi, kes niigi käib iga päev õhukesel jääl, teda kiputakse niisamagi natuke norima. Mis saab tema edasisest elust koolis? Mis saab pärast seda, kui klass isolatsioonist taas väljub ning õppetöö jätkub - kas tema pinginaaber enam julgeb ta kõrvale istuda? Kas ta suudab ise edasi kooli minna teadmises, et tema oligi „see nakatunu"?

Kuidas last kiusust säästa?

Kas vanemad räägivad oma lastega, et koroonaviiruse edasikandja ei ole pahategija. Et laps, kelle tõttu pandi klass või kool kinni, et tema ei ole süüdlane. Et ta on tegelikult ikka veel normaalne laps edasi. Kuidas me saame ühiskonda koroonakiusust säästa? Kuidas ma saan oma last sellest kiusust säästa?

Me kõik teame, et see juhtub - peagi tekivad esimesed lapsed, kes endast olenematutel põhjustel saavad tähelepanu keskpunktiks. Negatiivse tähelepanu keskpunktiks. Me ei saa seda vältida. Aga me saame vältida reaktsiooni, me saame vältida seda halvakspanu, me saame leevendada süüdistamist ja süütunnet.

Ma palun igat direktorit, igat õpetajat, igat lapsevanemat ja igat last. Palun, säästame neid lapsi. Lõpetame koroonakiusu. Koroona on vallutanud kogu maailma ja me ei pea otsima ega leidma süüdlasi. Iga laps eraldi, iga täiskasvanu eraldi ei saa võtta vastutust kogu maailma kriisi eest. Palun säästame neid vaesekesi, kes saavad olema taas need esimesed.

Võtame hoiaku ja anname seda edasi ka lastele - koroonaviiruse edasikandja ei ole süüdlane. Ta pole pahategija. Proovime ja anname endast parima, et viirust mitte laiali kanda, oleme vastutustundlikud ja ärme ilmu haigustunnustega kollektiivi. Aga ärme süüdista, ärme näita näpuga, kui see ikkagi levib. Nagunii levib. Lõpetame koroonakiusu.