100-aastane Ermina, kes pole ei ema ega vanema: polnud õiget isa ja ega ma ise ka tahtnud lapsi

Avaldame katkendi Pamela Marani raamatust "Eesti vanaemade lood ja salatarkused". Selle katkendi kangelaseks on alloleva intervjuu hetkel 100-aastane Ermina, kel elu keerdkäikude tõttu endal lapsi ega seega lapselapsi kunagi ei sündinud.

Viljandimaa, Viljandi
Ermina Nõmm (100)

Aliide Veere (76)
2 last, 1 lapselaps

Saan vihje, et Viljandis elab 100-aastane proua, kel võib olla nii mõndagi pajatada. 100 aastat – see tasub järeleuurimist! Koputan uhke maja uksele ja selle avab Ermina õetütar Aliide. „Tule sisse, armas laps,” kutsub ta emaliku soojusega ja võtab mu käe pehmelt pihku. Istun suure elutoa diivanile ja jään ootama, millal Ermina end vaikselt teisest toast rulaatoriga kohale veeretab.

Jälle üks intervjuu – 100-aastane Ermina on tänavu väga populaarne. Aga memm jutustab rõõmuga oma elust uuesti ja uuesti.

Proua sündis Venemaal Oparinos ja nooruspõlvest meenub talle ainult raske töö. „Jahvatasime jahu ja sõime sama toitu, mis linnud,” räägib ta. Süüa polnud just kuigipalju, kuid raskeid viljakotte tuli tassida meestega võrdselt. „Jõudu mul oli. Kott selga ja läksin aga!” põrutab memm.

1946. aastal, pärast isa surma tuli naine ema, õdede ja vendadega Eestisse. „Eestimaal oli elu ilusam ja oli ka leiba saada.” Kuid eks vaevarohket tööd tuli siingi rabada. „Taevaisa andis jõudu ja jaksu ja elämä ju pidi!”

Ermina arvab, et just töö on see, mis teda on aidanud 100-aastaseks elada. Seepeale hakkab memm lauluviisi veeretama, sest teeb seegi rinna rõõmsaks. Pärin, kui palju lapsi Erminal on. Proua ütleb, et mitte ühtegi. Vaatan üllatunult õetütre Aliide poole ja ta kinnitab sama – ei üht last, ei lapselast. „Mul on olnud kolm abikaasat,” sõnab Ermina. „Üks tuli ja läks, jälle tuli uut vaadata.”

Hetkeks jookseb mu mõistus kokku. Kuidas siis nii küll sai, et vanaemade raamat viis proua juurde, kes polegi vanaema. Vahva daam küll, aga järeltulevaid põlvi pole. „Ega ma kahetse, et lapsi ei tulnud. Polnud õiget isa ja ega ma ise ka tahtnud lapsi,” selgitab Ermina. Tuhat mõtet lippab peast läbi, kuidas küll sellist olukorda lahendada. Järsku turgatab, et Aliide on ju vanaema! Kahepeale kokku saame 100-aastase JA vanaema ning haarame Aliide vestlusesse kaasa.

Ta räägib, et ei mäleta, et nende peres oleks kunagi olnud riidlemist või rumalat sõna. „Mehed olid Erminal sellised, et ohoo, aga kellelegi ta midagi kurjasti ei öelnud. Rahulikkus on teda elus hoidnud,” arvab Aliide.

„Nägu on mul küll kortsus,” torkab Ermina vahele. „Kas ma paistan väga vana?”

Kinnitan talle, et proua ei näe välja päevagi vanem kui 89. See teeb ta meele rõõmsaks. „Usume sellesse, et keegi ikka kaitseb, hoiab ja varjab. Usume jumalasse ja see hoiab hinge ja meeled korras,” jätkab Aliide. „Kui on raskuseid, siis looda ikka taevaisa peale. Iga päev loen piiblit ja jälle leian mõne uue mõtte.”

Kõik see jutt meenutab mulle väga mu oma vanaema Ida mõtteid, mida ta mulle ikka ja jälle jumala armust rääkis. Ütlen seda ka Aliidele ja et ma just Viljandis elanud mamma nimel mööda Eestimaad käin ning tema imepäraste lihapirukate retsepti pärast, mis mul jäi üles kirjutamata. „Mis tema nimi oli?” küsib Aliide. „Ta nimi oli Ida Udras,” vastan.

Naine jääb vaikseks ja saan aru, et ega suures linnas ei saagi üks proua teist mammakest tunda. Kuid vaikus tähendab seekord hoopis muud. „Ma käisin ju Idakesega koos samas kirikus,” sõnab Aliide. „Ja nad olid mu emaga väga head sõbrannad. Nad tegid tõesti imehäid lihapirukaid.”
Mul jäävad sõnad kurku kinni ja püüan sundida taanduma pisaraid, mis silmadesse kerkivad. „Sina oled siis Ida lapselaps?” küsib ta mult. Noogutan laia naeratusega. Tunnen, et mamma on mu lähedal.

„Loomulikult tean ma nende pirukate retsepti. Pane aga kirja,” vastab Aliide. „Sinu vanaema ja minu ema tegid häid lihapirukaid. Kõige paremaid lihapirukaid,” sõnab proua. Noogutan jälle, oskamata sõnagi öelda. Ma tean, et need pirukad on parimad ja seepärast ma täna siin olengi.

Tunnen mamma lähedust läbi Aliide, kes räägib mulle retseptist, mälestustest mammaga ja tutvustab oma pere hiiglaslikku maja. Pärast torkab ta, hoolimata mu puiklemisest, rahatähe pihku, et „lapsekene kindlasti ei unustaks minna lõunat sööma”. Meenutan Jõhvis kohatud Ellu Lepiku ütlemist – õndsam on anda. Ma siis ei puikle, sest Jumal vaid teab, et mina sain juba niigi õndsust tunda.

Jätame Ermina ja Aliidega hüvasti ning võtame kõik midagi seletamatut kaasa. Armastuse, mis ületab elavate ja kadunute riiki.

Raamatu kohta "Eesti emade lood ja salatarkused" saad lugeda siit!