Hakkasin mõtlema, et pole pidanud tütrele varem õpetama, mida tähendab pingutus, aga nüüd vist sellest ei pääse. Lasteaias lasin tal tegeleda asjadega, millega ta tahtis, ning tänu toredatele õpetajatele ja kaaslastele oli see puhas rõõm. Laulukoor ja kunstiring olid ta iganädalased kaaslased.

Tallinna Ülikooli koolipedagoogika õpetaja Triin Ulla räägib, et teadlik pingutus on tähtis osa õppimisest: mida enam sihipärast ajuderagistamist, seda rohkem püsivaid ühendusi ajus tekib ehk seda tõhusam õppimine on üldse võimalik. Kui mõtestatud pingutust pole, ei toimu ka arengut.

“Pahatihti peame pingutust häbiväärseks – justkui millekski, mis annab tunnistust saamatusest. Vanemad soovivad head, kui kiidavad last tulemuste, näiteks hea hinde või kauni joonistuse eest,” kirjeldab ta. “Kui aga tulemuse saavutamiseks rakendatud sihikindlus jääb tähelepanuta, harjub laps, et ainult tulemus ongi tähtis. See suunab teda otsima võimalusi kerge vaevaga sooritusteks ja nõnda tegelikult vähem õppima.”

Edasi lugemiseks: