Kohatasu maksmine on teretulnud, aga lapse peaksin jätma koju ja siis õpetama talle selgeks kõik vajaliku enne kooli minemist. Jah, nende kuue kuu jooksul, mis ta kodus oli, õppis ta veerides lugema ning harjutasime kirjutamist ja matemaatikat, aga kas see nii siis peabki käima, et inimesed, kes on selles vallas pädevad ei taha tööd teha nende lastega, kel kodused emad?

Niigi harjutan last lasteaeda tagasi samm haaval ja esimese nädala käis ta vaid kolmel päeval. Nüüd jätkame samas tempos, et 3-4 päeva lasteaias ning ülejäänud aja kodus. Näen ju lapse pealt, et talle väga meeldib lasteaaias – seal saab sõpradega mängida ja kodus muudkui uurib, kas mõni sõber juba on kodus, et saaks koos minna mänguväljakule. Seega emmega kodus olemine pole üldse nii tore asi kui arvata võiks.

Lisaks on tekkinud mul tunne, et kuigi meie kõigi elu sai häiritud sellest kevadest, siis lastele pole suurt tähelepanu pööratud. Ma ei mõtle selle all seda, et tuli ära teha kohustuslikud programmid, mis lasteaiad ja koolid ette andsid, vaid ka lapsed kisti nende rutiinist välja. Seejärel tekkis neil uus rutiin ja nüüd toimub tagasi vanasse minek. Ma vaatan enda lapse pealt, et kohati on ta seetõttu klammerduv ja järgmisel hetkel juba nõuab rohkem vabadust kui temavanusele anda tuleks.

Lisaks on sel samal kuueaastasel mingine arengufaas käsil, mis jonnihoogude tõttu tekitab tunde, et kodus uus kahene hoopis juures. Mõtlesin tükk aega, et mis toimub?! Käitumine on nii harjumatu, aga sain aru, et ma pole üksi, kui nägin linnapeal enam-vähem samas vanuses last sama tralli korraldamas. See natukene lohutas, kui aus olla, et ma pole ainus oma jonniva koolieelikuga. Lasteaias ta nii jälle ei käitu, sest seal ta teab, et jonn pole vahend millegi saavutamiseks. Mitte et see kodus oleks. Üldse on see lasteaeda viimine minu ja beebi jaoks keeruline, sest kõik peavad ärkama sel ajal, kui uni kõige magusam.

Õnneks beebit suurema viimisel kaasa vedama ei pea, aga ka tema uni on ümberringi toimuvast häiritud. Lisaks on tal ilmselt käsil see faas, kus toimub muutus unes. Ta on juba kolmekuune ning alates sellest nad ärkavad vahel sagedamini kui lähevad ühest tsüklist teise. Ma ei kujuta ette, kuidas sellest faasist valutult välja tulla. Esimese lapse puhul ma ei mäleta, et see oleks selliselt toimunud. Või siis oskas ta harukordselt hästi üksi taas uinuda ning seetõttu ma üldse ei täheldanudki suuri muudatusi. Lisaks on beebide puhul need arengutsüklid umbes kogu aeg toimumas ja ei jõua enam suurt järgegi pidada.

Igatahes need öised ärkamised lisaks toitmisele on teinud mu täielikuks zombie'ks ning mu suurim unistus on vaid, et saaks nädalavahetusel hommikuti natukenegi kauem magada.