Kolm ema lapse esimese koolinädala muredest ja rõõmudest: üllatavad lapsevanemad ja kiuslikud ukselukud

Nädal aega on kool kestnud. Millised on kolme ema emotsioonid pärast esimese seitsme päeva üleelamist värske koolilapsega peres? Mis on toonud rõõmu ja mis muret?

Helen tunnistab Perele ja Kodule, et tal on suur hea meel, et muidu veidi isepäine tütar Miina on leidnud uusi sõpru päris ruttu. Lisaks rõõmustab ta väga väga, et lapse klassijuhataja on väga tore. Ootamatuks ja ettearvamatuks raskuseks esimesel nädalal on aga juba kujunenud kehaline kasvatus, mis esiteks toimub koolimajast eemal kaugemal ja teiseks on lapse jaoks raske, olgugi, et Miina on erinevates trennides käinud 3. eluaastast. "Kõige hullem on aga see, et mu laps jäi nohusse nädalavahetusel. Kuna igasuguse haigustunnusega on kooli minek keelatud, on tema koolikarjäär kestnud 3 päeva ja jäi sellest nädalast nüüd tervenemise ootele. Varsti on kõik lapsed nii kodus, ent ma ei kujuta ette, kuidas see edasi olema hakkab," on ta väga murelik kodukontorist oma emotsioone jagades.

Raili toob aga välja hoopis teistmoodi mure: nimelt materiaalse, sest ta on kahe koolilapse ema nüüd ja kuna lapsed on suvel oluliselt kasvus visanud, on vaja kahele lapsele 6 paari jalanõusid: vahetusjalanõud, sisejalanõud kehalisse kasvatusse, välisjalanõud kehalisse kasvatusse, talvesaapad, tossud kooli minekuks ja tulekuks, pidulikud kingad aktuseks ja jõulupeoks. Ta ei julge veel mõelda, mis lumise talve korral saab, kui ka suusatamine nõuab veel eraldi lisa. Mis aga eriti tore - rõõmustab ta ka ise - muud ei ole seni tema sõnul muret valmistanudki, suuremat rõõmu ka mitte.

Üksikema Marja sõnab, et tema tütre jaoks tundub olevat suurim rõõm uus iseseisvus ja rõõm sellest, kui ta saab ise bussiga kooli ning tagasi ja ema töö juurde hiljem minna. "Kohe suurema lapse mulje on temast ja ta ise ka selle juures väga asjalik. Lisaks on tema jaoks väga olulised uued sõbrad ja neid tal oma klassist juba mõned on ka."

"Minu jaoks on suurim rõõm näha, et ta päriselt saabki hakkama ise kooli minekuga ja tulekuga. Teadmine oli, et ta saab hakkama, aga ema süda ikka muretseb ju. Nüüd esimene nädal on tõestanud, et täitsa tubli laps on.

Kuna meil olukord lihtsalt on selline, kus ta peab üksi hakkama saama, siis tegelikult terve nädal on suur mure ja pinge olnud... sellega seoses siis, et kas tal ikka on meeles hommikul välja minnes koolikott kaasa võtta näiteks ka. Kõige hirmsam hetk vast oli see, kui ühel hommikul, kui ma juba tööl olin, ta helistas nuttes, et ei saa kodus võtit lukuaugust välja... mul jõudis peast sada skeemi läbi käia, kuidas teda "päästma" kihutan, aga siis äkki oli rahuliku häälega laps telefoni otsas, kes ütles, et oh, võti tuli välja, kõik on korras. Need olukorrad, milleks ei oskagi kuidagi valmis olla, ongi kõige hirmsamad... liiklust ja busse oleme ju harjutanud, aga vist oleks pidanud ukse lukustamisele ka suuremat rõhku panema," tunnistab ta.

Küll aga üllatas Marjat negatiivselt teiste lastevanemate plaan kista tedagi juhuslikus vestluses juba mingisse intriigi. "Ühel hommikul puutusin ühe emaga kokku, kes pirisema pistis, et aktus oli ikka nõme ja venelaslik (tegu on eesti-vene kooliga) ja et miks õpetajat klassis pole näiteks juba. Ma ei osanudki kuidagi reageerida. Ta ootas vist, et hakkan kaasa kaagutama, aga mind need tema mured ei seganud."

Kristeli tütargi läks esimesse klassi ühes pealinna nimekas koolis. Esimene tagasilöök saabus tema jaoks kodus teise koolipäeva hommikul, kui ema lugemisharjumuse tekkimist kodus juurutada püüdis. "Ma vihkan kooli, ma vihkan õppimist," lajatas suvel 7-aastaseks saanud preili seepeale ja soovis hoopis õega mängima minna. Läbi pisarate õnnestus siiski 10 minutit välja pigistada.

Kristel võttis kaheks esimeseks koolinädalaks ka puhkuse, et keskenduda lapsele harjumuste kujundamisele, sest kuigi kooli ja tagasi teekonda on jalutades harjutatud augustist alates, siis õigeaegsed meelespidamised asjad võtta ja välja astuda, vajavad veel kohanemist. "Mu suurim mure on, et mis mu puhkuse lõppedes saab, sest meie maja ukselukk ei ole ka koostööaldis alati," tunnistab ta, et veidi paneb teda muretsema, mis saab järgmisest nädalast, seda enam, et laps käib koolis lõunases vahetuses, seega läheb ja tuleb, kui vanemaid veel pole.

"Jahmatas ka üks lapsevanem, kes püüdis sekkuda mingisse laste erimeelsusesse juba: olen ammu olnud seisukohal, et kuni keegi füüsiliselt haiget ei saa, peaks lapsed ise ikka oma draamasid lahendama ja asju korraldama õppima nii, et kõik oleks rahul. Usun, et koolis ja klassis on see ka õpetaja koht pigem sekkuda, mitte emade-isade klaarida ukse taga, kes kellega istub, aga üks ema oli sootuks teisel meelel muidugi," on Kristel siiski praegu tõdemusel, et enamik lapsevanemaid õnneks helikopter-vanemad ei ole ja iseseisvaks inimeseks lastel kasvada lubavad.