Klassikaline sünnipäevastsenaarium oli kõigile pähe kulunud – esmalt soolane söök, siis mängud, magus, mängud ja üheskoos kinkide avamine. Mida keegi kingib, polnud ette teada, ja seda magusam oli kõiki neid pakke avada. Paljud minuealised küsivad endiselt õhinal: mis sa sünnipäevaks said? Ka minus on juurdunud arusaam, et kink on midagi erilist, seda nii kinkijale kui ka kingisaajale.
Ma ei mäleta, et lapsepõlves oleks sõbrad mulle kinkinud üht – raha. Tõenäoliselt sel põhjusel, et lapsele raha kinkida – kui sa pole just ta vanaema või lemmikonu või -tädi – on sobimatu, abstraktne ja väärtusetu
