Maria blogi: minu jaoks on päris õudne, et pean pidevalt ennast alla suruma laste õnne nimel

"Mul pole kunagi olnud väikese vahega lapsi, seega ma ei oska täpselt arvata, kas mu tähelepanek kehtib ka nende puhul, aga mul kohati on tunne, et kuigi riik soosib väikese vahega laste saamist, siis tegelikult pole see vaimselt tervislik," kirjutab Maria oma seekordses blogis ja arutleb, miks ta nii arvab.

Mu enda kahe lapse vanusevahe on kuus aastat ning mul on hea meel, et see vahe nii suur on.

Esiteks seetõttu, et vanem laps on saanud olla kuus aastat tähelepanu keskpunktis ning nautinud üksiklaps olemist pikka aega. Seega tekkis mingi aeg olukord, kus laps juba avaldas soovi, et temal võiks ka õde või vend olla. Kui ma beebit ootasin, siis suurem oli nii uhke, et temast saab eeskuju. Terve raseduse oli ta kaasatud ning kui beebi sündis, siis esines küll armukadedust ning seda esineb ka veel praegu, aga sellest hoolimata on ta tubli.

Teiseks tekkis minul lapsevanemana saada aega iseendale peale esimese lapse väikelapse perioodi. Sain vaikselt hakata öösiti magama, sain käia komandeeringus, teha karjääri, omada aktiivset seltsielu ja paljut muud. Ma nüüd ei ütle, et beebid selle nüüd ära tapaksid, aga tahes-tahtmata seavad väikesed lapsed suuremaid piiranguid ja võimaldavad vähem liikumisvabadust.

Vaimse ebatervislikkuse all pean aga silmas seda, et mina beebi emana pean kogema päevad läbi väga lähedast kontakti beebiga. Virilamatel päevadel kannan teda kandekotis enda lähedal ka toas, et ta oleks rahulikum ja tunneks end paremini ja samas saaks kodus kas või toidud tehtud. Seega, kui olen teda päev läbi enda vastas kandnud, imetanud ja pudeliga toitnud, siis õhtuks olen sellest kontaktist nii küllastunud. Seega, kui suurem laps tahab pärast seda veel samamoodi lähedust saada, siis on see mu jaoks kurnav. Ma tahaks olla omaette diivanil, mitte ronimisobjekt siis veel kellelegi.

Sageli on see minu jaoks enese alla surumine - tahan, et lapsed oleks õnnelikud, hoolimata sellest, et mina seda lähedust ei taha. Kui aus olla, siis ma ei taha isegi oma mehe lähedust väga.

Kahe pisikese lapsega oleks see aga kõik minu silmis veel intensiivsem. Mäletan hästi, kui väga suurem oli väiksemana kaisukas. Oleks suurem umbes 3-aastane praegu, siis ilmselt oleks ma sunnitud kaht kotti korraga kandma - suurem seljas ja väiksem kõhul. Eks inimesi on erinevaid - mõned naudivad sellist lähedust väga ja nad ei kujutakski ette, kui nende laste vanusevahe oleks suurem kui kaks aastat. Ja see ongi nende jaoks see õige ja hea. Minu jaoks on see aga päris õudne, et ma pean end hooti alla suruma laste õnne nimel. Eks jah lapsed on ju vaid kord elus väikesed, seega siis hingangi sügavalt sisse ja võtan suurema kaissu. Tema vajab seda lähedust, olgu see nii kurnav mu jaoks kui tahes.

LOE KA: Ema südantliigutav sõnum teistele emadele: kõik, mida olin seni õigeks pidanud, osutus valeks. Kõige enam kannatas laps. Ärge tehke sama viga!