Tüli võib tekkida millest tahes. Näiteks vaatavad lapsed diivanil telekat. Väiksem hakkab teisele liiga otsa vajuma ja vanem hüüab: “Mida sa teed, mine ära!” Väiksem nagu nimme vajub uuesti peale. Nüüd ütleb vanem juba mitu grammi kõvema häälega: “Mine siit ära!” ja togib nooremat. Noorem karjub seepeale dramaatiliselt: “Aiii... emme!”

Kui väiksem võtab riiulist raamatu ja hakkab lugema, ütleb vanem: “See on minu raamat! Ma just tahtsin seda ise lugeda.” Väiksem ei pane raamatut käest ja jälle on tüli majas. Olen püüdnud seletada, et raamatud on kõigi kasutada, aga kui sul on tõesti mingi eriti eriline raamat, hoia seda oma toas oma kapis.

Nad kisuvad nagu meelega tüli üles, norivad teineteist igal sammul. Kõrvuti kõndida ei saa, koos laua taga istuda ei saa. Päevas paar tundi suudavad ka rahumeeles tegutseda, aga tavaliselt lõpeb see ikka suure tüliga. Olen hakanud mõtlema, miks ühes peres on lapsed parimad sõbrad ja teises kogu aeg karvupidi koos. Mis me mehega valesti teeme?

Edasi lugemiseks: