Kui väiksem võtab riiulist raamatu ja hakkab lugema, ütleb vanem: “See on minu raamat! Ma just tahtsin seda ise lugeda.” Väiksem ei pane raamatut käest ja jälle on tüli majas. Olen püüdnud seletada, et raamatud on kõigi kasutada, aga kui sul on tõesti mingi eriti eriline raamat, hoia seda oma toas oma kapis.

Nad kisuvad nagu meelega tüli üles, norivad teineteist igal sammul. Kõrvuti kõndida ei saa, koos laua taga istuda ei saa. Päevas paar tundi suudavad ka rahumeeles tegutseda, aga tavaliselt lõpeb see ikka suure tüliga. Olen hakanud mõtlema, miks ühes peres on lapsed parimad sõbrad ja teises kogu aeg karvupidi koos. Mis me mehega valesti teeme?