Vanavanem on raskelt haige | Kui palju peaks vanem laste nähes nutma ja kui palju nende eest oma tundeid varjama?
Kui vanavanem on raskelt haige, siis kuidas ja kas ka sellest lastele rääkida? Kui palju varjata oma emotsioone ja püsida tugev ning kui palju oma tundeid ja pisaraid jagada pere pisimatega? Facebooki-grupis Positiivne ja rahumeelne vanemlus tõstatus just hiljuti see teema ning palusime pereterapeudil selgitada ning nõu anda, sest paratamatult tuleb paljudel elus sellise raske teemaga rinda pista.

Vanavanemal avastati ootamatult kaugele arenenud vähk. Keemiaravi mõjud on laastavad (suured valud, mis nüüd vast kontrolli all lõpuks. Hooti energia puudus ja hingamisraskused, mis päädivad EMO-sse viimisega). Olen lastele rääkinud nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik (minu hinnangul). Minu küsimus – kuidas olete kodus oma emotsioonidega sellises olukorras käitunud? Hooti tabab mind kurbus, jõuetustunne, abitus, enesehaletsus, närvilisus. Siis lukustan end vannituppa või nutan vaikselt duši all. Abikaasa ja lähedaste sõpradega saan oma muresid jagada ja nutta kui vaja. Oma haige vanema ning laste ja terve vanema juuresolekul püüan olla tugev. Kas ma teen ikka õigesti? Kord nutsin - suurem laps läks seepeale lukku, väiksem õnneks liialt aru ei saanud, ent oli kurb.
/..../
Selgitab Aivi Reiman, Confido Meditsiinikeskuse kliiniline psühholoog ja pereterapeut ning
“Imelised Aastad” vanemlusprogrammi grupijuht:
Lähedase raske haigestumine toob arusaadavalt perele lisapinge ja loomulikult ka keerulisi tundeid. Murelikuks, kurvaks ja abituks teeb kalli inimese valu ja vaeva nägemine ning ees ootav teadmatus. Tekkiv hoolduskoormus lisab veelgi stressi. Uue toetava rolli kõrval tuleb ju jätkuvalt kanda ka kõik varasemad rollid ning olla olemas oma teistele pereliikmetele, rääkimata sellest, et tegelikult vajame...