Kolm nädalat ja kolm märkust: mu 1. klassi laps ei saa koolibiidile ikka üldse pihta ja mu mõistus on otsas!

"Mu mõistus on otsas! Eelkoolis on käidud aasta aega harjutamas, kolm nädalat päris koolis nüüd ka ja saan aru, et mu seitsmene preili ei saa ikka üldse sellele kooli-värgile pihta," kirjutab värske koolilapse ema murelikult.

"Kolme nädala peale on tal kolm märkust. Segab tundi lobisemisega, ei saa ülesannetest aru ja siis ei soorita veel tööd ka, mis tarvis. Olen proovinud halva ja heaga, olen riielnud, olen selgitanud... juba nii palju ja nii erineval moel. Jätkan seda muidugi, aga tegelikult olen nõutu. Täna sai ta ise ka teada, et tal on märkus ja ehmus selle peale - helistas nuttes, et kardab tagasi kooli minna. Selleks ajaks, kui ta maha rahustasin, avastasin, et ta on hiljaks jäänud veel järgmisesse tundi. Ta on alati olnud julge ja uudishimulik, eelkoolis probleeme ei olnud. Saan aru, et senised tema elu seitse aastat on teistmoodi elukorraldus olnud, püüan olla väga rahumeelne, toetav ja selgitav, ent ka mind ajab paanikasse märkus ja kuigi saan aru, et see on minu tähelepanu suunamiseks sinna kirjutatud, ja ma sellega ka tegelen, siis oma kooliajast on meeles, et see on midagi halba ja tekib tunne, et olen hirmus lapsevanem ja ei saa selle kooliasjaga ikka üldse hakkama," pahvatab ema oma mure ühe jutina välja.

"Kas õpetajad ei võiks ka siinkohal toetavamad olla, neid märkusi leebemalt sõnastada ja saada aru, et olukord on ju kõigile nendele lastele uus - mõni kohaneb kiiremini, mõni aeglasemalt. Hakkan juba mõtlema, et äkki ta koolis ei julge küsida, kui aru ei saa, ja siis otsibki muid tegevusi. Iga nädal olen ühe pikema tõsise vestluse maha pidanud koolis käitumisest ja õppimise olulisusest ning teen seda ka täna, kuid tajun, et sooviksin väga ka rohkem õpetajapoolset mõistmist ja miks mitte ka mulle soovituste andmist, kuidas neid teemasid lapsele adresseerida, sest lihtsalt märkus "Segab teisi" mulle e-koolis vastu vaatamas palju ei ütle ja tekitab meis mõlemis hirmu, ometi oleme selleks etapiks elus valmistunud nii hästi kui oleme vähegi osanud," avaldab ta siiski lootust, et järjekordne vestlus õhtul, kuhu ilmselt mahuvad ka pisarad, tujutsev laps ja palju muud, ei saa osaks igast koolinädalast.