"Muretsesin, et jõuaksin teha hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi, käia vähemalt kord päevas beebiga jalutamas, teda vannitada ja kodu korras hoida. Olin internetist teiste emade lugudest lugenud, et lapsele võib olla traumeeriv, kui vanem tema silmapiirilt põhjuseta ära kaob ning et nii väikesed lapsed ei oska veel üksinda mängida, endale tegevust leida. Neid tuleks pidevalt lõbustada, nendega suhelda, võimelda, raamatuid lugeda ja neile laulda, Kõik teised emad tundusid sellega hakkama saavat..."

Susanna aina piitsutas end. Ja siis veel. Ja veel. Juba lapse sünni järel haiglas olles algas teistmoodi elu kui ta arvanud ja kujutlenud oli ning tunded aina kuhjusid kodus.

Negatiivsete tunnete mahasurumine, varjamine ja avalikkuse loodud emaideaali ihalus päädis talle suure krahhiga. "Sel päeval tundsin korraga tohutut vastikustunnet kogu toimuva vastu, lükkasin vankri puude vahele ja...