Kohe pärast operatsiooni Anni oma poega ei näinudki, küll aga kuulis ta nuttu ja temas vallandusid kogunenud emotsioonid: "Nutsin ikka korralikult end tühjaks, sest üks pinge oli maas ja laps oli elusana sündinud. Samas teadsin, et ees ei oota sugugi kergem aeg."

Anni oli pärast seda lapsega haiglas viis nädalat. Kuna ta on õppinud ämmaemandaks ja töötanud pikalt haiglas õena, sai ise teha paljusid toiminguid, mida teised emad ei saa ega tohi. See tähendas ööpäevaringset valvelolekut ja järjest maksimaalselt paaritunnist uneaega.