Segane mängukohtingute maailm: ma ei taha, et mu lapse lasteaiakaaslase ema tunde mul köögis kõõlub ja me viisakusvestlusi pidama peame
"Olen 4-aastase tütre ema ja ta on mu esiklaps, seega puudub mul igasugune arusaam, kuidas see playdate'ide maailm toimib täpselt," kirjutab Susanna oma mõtetest.
Kuidas see siis käib, kui laps soovib et rühmakaaslane meile külla tuleks ja mul selle vastu iseenesest mitte midagi ei ole. Ainus, millele mõtlen hirmuga, on see, kuidas ma ta emale viisakalt ütlen, et ta võib vaba paar tundi võtta endale pigem? Mul ei ole midagi selle vastu, et lapsel sõbranna või sõber külas on, aga iga emaga seni tunde small talki ajada ma küll ei sooviks oma köögilaua taga või diivanil. Kindlasti on neid, kellega klaasi veinigi jooks tulevikus, aga kui ma juba eos tunnen, et üldse pole minu inimene?
Ma ei kujutle seda, kuidas kord jutustan ühe emaga oma lapsepõlvest, tööst, haridusest ja lastemuredest ja siis sama kordama pean järgmistega vahet pole kas kuu või kahe pärast? Või on neljane veel liiga väike "võõra" hoole alla jätta paljude emade arvates?
Mina oleks üliõnnelik, kui keegi mu lapse külla kutsuks ja mind minema saadaks, aga ma ei tea, kas teistele ka see normaalne tundub? Ja ka lastele? Ega ma ju inimesi ei vihka – lihtsalt pool õhtut või nädalavahetuse päeva istuda ja viisakusi vahetada, selle asemel, et kas või köögikapiuksi pesta jne tundub hirmus totter, aga võõra ema juuresolekul vist triikimislauda lahti lüüa oleks ikka kentsakas?
Mis minus veel segadust tekitab, on see, et kuidas nende lastel selle söömisega siis nende kellegi kodus mängukohtingute ajal ka on? Kui ka olen ema viisakalt poodi ära saatnud, siis mis ma lastele pakkuma peaks - need moodsad allergiad, suhkruvabadus ja muud jutud on mu päris ära ehmatanud. Kas üldse pean midagi pakkuma? Vett muidugi või puuvilja ka, aga kas emad eeldavad, et kui nende laps või ka nad ise näiteks laupäeval 10-15 meil on, käib kohtingusse ka soe lõuna juba? Minu pere harjumuste järgi näiteks pole see hädavajalik.
Või ongi nii, et vähemalt esimene kord pean üle elama ikka need viisakustunnid erinevate võõraste emadega tegevusetult jutustades ja siis teinekord, kui juba suhted soojemad, viitama, et sa mine nüüd ära kuhu iganes ja las lapsed olla lapsed ja olen ka teadlikum, kas ta pisikesele tohib ikka võiku peale võid ka määrida juba?
Mulle on see kõik täitsa tume maa, palju sõbrannasid, kelle lapsed nelja-aastased või vanemad mul ka ei ole, seega ei oska kohe kuskilt selle lapse sotsialiseerumiste maailmaga peale hakata, ent näen, et lapsel lasteaias juba mõne aasta jooksul tekkinud kaaslased, kellega ta playdate'e sooviks, seega püüan nüüd sotti saada ja siis pihta hakata, sest ühe aktiivse lapsega mõned pikad sügisõhtud kodus tuleks kuidagi toredamaks tema jaoks saada.
