10.10.2020, 09:00
Ämmaemand: olen näinud, kuidas emotsioonid võivad sünnituse kulgu takistada
Sünnitus võib tihtipeale olla naisele väga raske. Miks see nii on ja kas kergem sünnitus oleks võimalik? Ina May Gaskin on üks maailma kuulsamaid ämmaemandaid, kes enda välja antud ja Heliose kirjastatud raamatus “Loomuliku sünnituse teejuht” räägib läbi oma kogemuste, kuidas sünnitus võib olla keeruline emotsioonide ja pinge tõttu ning kuidas õigete sõnadega vaagnalihaseid lõdvestada, et vabaneksid emotsioonid, mis sünnituse kulgu takistavad.
Foto: Pixabay
Keha ja vaimu ühendus
“Kas mõtlete harilikult oma kehast ja vaimust kui eraldiseisvatest üksustest? Kui jah, siis sarnanete enamiku Lääne kultuuris üles kasvanud naistega,” kirjutab Ina May Gaskin oma raamatus “Loomuliku sünntiuse teejuht”. Juba lapsepõlvest saadik pommitatakse enamikku meist sõnumitega, mis õpetavad, et keha funktsioneerimise jaoks ei ole teie mõtted ja tunded olulised. Samal viisil eeldab ka Lääne meditsiin, et keha ja vaim on teineteisest täielikult lahus. Mõtteid ja tundeid peetakse füüsilise heaolu seisukohast ebaoluliseks. Kui kehaga midagi juhtub, õpetab meie kultuur, et tarvitusele tuleb võtta ravimid ja kirurgia.
Oluliseks erandiks selles meditsiinifilosoofias, mis eeldab, et keha ja vaimu side pole oluline, on ämmaemanda sõnul hästi dokumenteeritud platseeboefekt. See nähtus esineb siis, kui inimene, kellele antav „ravim” on tegelikult suhkrutablett, usub et sellel tabletil on päriselt ravitoime. Mõned inimesed, kes sellise tableti saavad, paranevad oma kaebustest täielikult. Sellisel juhul pannakse inimese vaim uskuma, et kehaga saab kõik korda, ja see usk omakorda kiirendab tegelikku paranemist. Platseebo on viis, millega inimesi positiivselt mõtlema panna. Ehkki meditsiinikultuuris tunnustatakse platseeboefekti, ei arvesta üldlevinud sünnituse kohta käivad meditsiiniteooriad keha ja vaimu intiimset sidet.
Esimesest kümnest vastuvõetud sünnitusest kaks õpetasid kogenud ämmaemandale, kui tugev võib sünnituse ajal olla ühendus keha ja vaimu vahel. Esimeste naiste sünnitused sarnanesid ideaaliga, mida ämmaemanduse või meditsiiniõpikutes kirjeldatakse. Tuhud algasid ning naise emakakael (emaka allosas olev ümar avaus) avanes püsiva kiirusega. Kahel juhul aga jäi pärast avanemist umbes seitsme sentimeetrini (kümme sentimeetrit on täielik avatus) naise emakakael paljudeks tundideks kindlalt kinni, ükskõik kui aeglaselt ja sügavalt naine hingas või kui rahulikult ta igat tungi (tuhusid) tervitas. “Kummalgi juhul ei tundunud naise emakakael mingil määral erinevat teiste naiste omadest, kuid ilmselgelt käitus see teisiti. Arutlesin selle nähtuse allika üle, kuid minu günekoloogiaõpik ei andnud võimaliku põhjuse kohta mingit selgitust,” kirjutab ta.
Alati pole vaja ravimeid ja kirurgilist sekkumist
Esimesel juhul aitas tema sõnul sünnituse kulgemisele oluliselt kaasa sünnitaja lähedase sõbranna külaskäik. Pärast sünnitustuppa kutsumist küsis ta: „Kas Sheila on teile juba oma emast rääkinud?”
“Nende sõnade kuulmise peale hakkas kogu mu keha kihelema. Seejärel sain teada, et sünnitaja oli adopteeritud ning ta oli oma sõbrannale rääkinud hirmust, mis teda lapsest saadik saatnud oli – et tema bioloogiline ema oli sünnitusel surnud,” kirjutab ämmaemand. “Näis, et naisel oli kas liiga piinlik või ei suutnud ta enam rääkida ning öelda, et ta kardab surra, kui end sünnituse võimusesse annab. Kui sellest suurest hirmust rääkisime, lõdvenes tema emakakael ning suutis teha seda, milleks see varem võimeline ei olnud. Õige pea oli avatus täielik ning kaks tundi pärast selle salajase hirmu mainimist sündis terve laps. Mulle avaldas muljet teadasaamine, et kohutav mõte võib väljaütlemata nii suuresti mõjutada naise võimet normaalset füüsilist funktsiooni täita. Samas mõistsin rõõmuga, et sellist olukorda saab lahendada sõnadega ning seega ei ole vaja ravimeid, mehaanilist sekkumist ega kirurgiat.”
Teisel juhul oli sünnitaja emakakael samuti seitse sentimeetrit avanenud ning sellisena hoolimata tugevatest tungidest enam kui päeva püsinud. “Nagu naine, kellest eespool rääkisin, sünnitas temagi oma esimest last ning oli raseduse üle õnnelik,” meenutab ämmaemand oma kogemust. “Olin kindel, et Pamela ei karda sünnitusel surra, seega tekitas minus segadust, miks sünnitus nii kaua edenenud polnud. Pärast tundidepikkust tulutut sünnitamist küsisin, kas miski valmistab talle muret. Minu suureks üllatuseks vastas ta jaatavalt. Ta mõtles pidevalt pulmavannetele, mille nad abikaasaga paar kuud tagasi tseremoonia jaoks kirjutanud olid. Naine soovis kaasata eluaegse pühendumise lubadust, samas kui mees ei tahtnud nii kaugele minna. Kui ta mulle sellest rääkis, tundsin oma kehas kihelust, mis oli samasugune kui sii, kui teise sünnitaja sõbranna mulle olukorda selgitas.”
Ina May Gaskin kirjutab, et ei teadnud, mida teha, ja otsustas rääkida oma abikaasa Stepheniga, kes on juhtumisi Pamela lähedane sõber. Ta pani ette, et paar võiks korrata abieluvandeid, milles sisaldus ka lubadus „kuni surm meid lahutab”.
“Kui küsisin, kas nad oleks nõus seda tegema, vastasid nad jaatavalt. Tungide vahepeal kordasid nad oma pikemaid vandeid ning kahe tunni pärast sündis neile terve poeg,” kirjutab ta.
“Ma pole neid sünnitusi iial unustanud. Minu mälestused esimesest paarisajast vastuvõetud sünnitusest on eriti värvikad ning need olid ühed esimestest, mida ma nägin. Ühe põhjusena, miks just need kas mulle nii selgelt meelde jäid, tooksin välja, et nad õpetasid mulle midagi üliolulist, mida ma varem mõistnud polnud. Õppisin, et õiged sõnad võivad mõnikord vaagnalihaseid lõdvestada, kui vabanevad emotsioonid, mis sünnituse kulgu takistasid,” avaldab ämmaemand saladuse, kuidas sünnitus võiks olla kergem.
