Milline on teie teadlikuks emaks kujunemise lugu?

Kaire: „Kui lapsed sündisid, tundsin end emana suhteliselt ebakindlana, sest mul puudusid kogemused. Guugeldasin palju laste kasvatamise teemal ja lugesin nõuandeid ajakirjast Pere ja Kodu. Tahtsin olla igati hea ema ja oma lapsi aidata.“

Dagmar: „Mina vastupidiselt ei lugenud nendel teemadel. Käisin vaid üks kord enne sünnitust ämmaemandaga kohtumas. Sellest mulle piisas. Võtsin kõike loomuliku protsessina ja uskusin, et saan oma lapse sünnitamise ja kasvatamisega samamoodi hakkama nagu minu ema minuga.“

Kaire: „Minu teadlikuks emaks kujunemise protsessi mõjutas tugevalt juba varem mainitud põlvkondadevaheline konflikt. Nõustun kogemustasandil sotsiaalpsühholoogi Charles Handy hinnanguga, et iga põlvkond tahab erineda oma eelnevast põlvkonnast ja samal ajal soovib, et järgmine põlvkond oleks samasugune kui nemad. Laste kasvatuse teemadel kogesin kardinaalselt erinevaid mõjutusi abikaasa vanemate ja oma ema poolt. Tundsin, et mõlemad on oma pedagoogikapõhimõtetes vankumatult kinni ja mina jäin tihti nii-öelda kahe tule vahele, sest püüdsin noore kogenematu emana mõlemaid austada. Mõnikord tekkis minus abitu viha, mida kogesin siis, kui vanema põlvkonna nn karmi käe kasvatuse põhimõtted läksid vastuollu minu oma südamehääle ja sisetundega.

Vanema põlvkonna hirmupõhised kasvatusmeetodid olid mulle vastuvõetamatud. Minu ämm ja äi olid süvausklikud ja nende peretraditsioonid vankumatud. Austasin seda, aga oma pereelu kujundasin ise oma parema äratundmise järgi. Tagantjärgi mõtlen, et enamus lahkarvamusi tekkis meil põlvkondadevahelise ebapiisava kommunikatsiooni tulemusena, mida mõjutas omakorda minu päritolupere ja abikaasa päritolupere erinev religioosne taust.

Hakkasin laste kõrvalt varakult tööl käima, sest minu majanduslik panus pere eelarvesse oli olulise tähtsusega. Töö ja pere kõrvalt mul oma aega peaaegu polnudki. Polnud aega sõpradega suhtlemiseks ega isegi oma mõtete mõtlemiseks. Ühel hetkel tundsin, et hakkan kurjaks inimeseks muutuma ja see ei meeldinud mulle. Kohusetunne ei lasknud mul lõdvestuda. Pingutasin laste pärast mitmel tööl korraga ja tundsin end samal ajal süüdi, et mind polnud nende jaoks piisavalt kodus.“

Millise emana te teineteist näete?

Kaire Dagmari kohta: „Dagmar on emana väga chill. Ma pole kuulnud, et ta lapse peale häält tõstaks.“

Dagmar Kaire kohta: „Kaire on minuga võrreldes alati tööga rohkem hõivatud olnud ja ka lapsi on tal rohkem. Kaire on väga hea ema oma lastele. Tean ja mõistan, et ta on tahtnud alati oma lastega rohkem koos olla ja sõprade jaoks pole tal siis aega jätkunud. Kujutlesin, et COVID tuligi just Kaire ja Koit Toome pärast, et nad saaks puhata. Kaire on hakkamasaaja tüüp. Ta võitleb iseenda, laste ja Johannese eestki. Hea, et ta oskab keerulistes olukordades abi otsida.“

Kaire: „Nüüd, kus mul on juba teatav elukogemus, üritan olla oma lastele eelkõige toetav ema. Kuigi mul on asjadest oma nägemus, on minu jaoks kõige olulisem siiski laste valikuid toetada.“

Kuidas on emadus mõjutanud teie elu naisena?

Dagmar: „Ma pole eraldi naine olemise peale kunagi mõelnud. Tunnen, et mehelik mees minu kõrval aitab minu parimad naiselikud omadused nähtavale tuua.“

Tüdrukud teavad, et töötavate ja väikelaste emade väsimusfoon on tihti väga suur ja vajadus oma isikliku aja ja ruumi järele jääb neil seetõttu rahuldamata. Sel põhjusel kaob neil huvi ka intiimsuse vastu abikaasaga. Loogiliselt võttes pole see ühele naisele lihtsalt füüsiliselt jõukohane, et pärast seda, kui ta on oma kutsetöölt tulnud, kodus lapsed toitnud, nendega tegelenud ja nad viimaks magama pannud, lisaks sellele ka hädavajalike majapidamistöödega hakkama saanud, ootab ta oma meest, läbipaistev negližee seljas ja seksikas naeratus huulil, energiliselt voodirõõme nautima.
Kaire: „Samas on sotsiaalmeedia täis pilte naistest, kes on kohe pärast sünnitust supervormis – saledad ja säravad. Neid tuuakse eeskujuks minusugustele, kes ei saanud kohe sellega hakkama. See põhjustas suisa depressiooni.“

Dagmar: „Just naised võivad omavahel selles osas väga õelad olla. Mulle meenub üks vana mälestus kodukandist, kus ma kõndisin lapsekäruga ja kohtasin üht tuttavat naist, kes oli minust varem sünnitanud. Ta isegi ei tervitanud mind, vaid torkas kohe tigedalt: „Noh, kõhtu sul ka enam ees ei ole, ise alles sünnitasid.“ Selgus, et temal ei läinudki kõht pärast sünnitust alla, vaid muutus veelgi suuremaks. Kuna minu sünnitusjärgne kõht kadus üsna kiiresti, siis ta leidiski minus süütu ohvri, kelle peal oma frustratsiooni välja elada.“

Kaire Vilgats ja Dagmar Oja “Ilusad suured tüdrukud” – superbäkid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja avameelselt volüümika naise elust ja enese väärtustamisest laval ja lava taga. Uuri lähemalt SIIT!

Kaire Vilgatsi ja Dagmar Oja raamatu “Ilusad suured tüdrukud” esitlused toimuvad: kolmapäeval, 7. oktoobril kell 18 Solarise Apollos ja neljapäeval, 8. oktoobril kell 17.30 Tartu Kaubamaja Apollos.

Jaga
Kommentaarid