Maria blogi: mees on nagu kolmas laps. Mõtlen, mis minu elus muutuks, kui oleksin kahe lapsega üksikema?

"Praeguseks hetkeks olen omadega sõna otseses mõttes läbi. Kui lapsed on korralikult terved, siis mina seda kaugeltki mitte pole. Mul pole ühtegi muud kaebust kui pidev peavalu ja väike palavik. Arvan, et tegelikult on tegemist vihjega, et organism vajab hädasti puhkust, aga seda ei ole lähiajal küll loota," kirjutab Maria oma seekordses blogis.

Beebi sööb jätkuvalt öösiti ning kuigi natukese rohkema kui kuu aja pärast saan hakata talle tutvustama maitseid, siis ei ole see lootuskiir öise segamatu une jaoks. Mu keha on viimse piirini viinud see viirus, mis meid räsis ja kuigi lapsed taastusid kergelt, siis minu magamatus sellel perioodil nõrgestas immuunsust veelgi.

Mees ka üldse aru ei saa, mida ma kurdan. Tema jaoks on koduse ema elu lust ja lillepidu: ma saavat magada kaua tahan ja palju tahan ja ei pea tööl käima ja üldse looderdan kodus tema raske tööinimese silme all. Seda ta aga ei näe, et jooksen beebiga ringi ja tegelen ka suuremaga. Lisaks siis kõik need toidukorrad ilmuvad ilmselt ise kusagilt müstilisest kohast. Puhas pesu ja puhas elamine- samamoodi müstiliselt tekkivad. Tema kirjelduse järgi ma vaid magan ja puhkan ja looderdan. Ma vahel mõtlen, et kui saaks, siis põrutaks nädalaks minema ja jätaks ta nende kahega ükski. Tehku täpselt kõik asjad ära, mis tegemist vajavad ning olgu elamine korras ja riided puhtad, kui koju tagasi tulen.

Suurest nördimusest otsustasin, et mina hakkan ka tööl käima ja siis vaadaku ta ise, kuidas ta hakkama saab. Teen täpselt nagu tema – pool päeva kodust ja pool päeva kontorist. Olgu siis beebiga kodus ja võimelgu ise kõigega.

Kui aus olla, siis ma tegelikult ei taha tööl käia. Ma tahan olla kodus ja tegeleda lastega, aga ma vajan ka tuge ja ma vajan, et mu mees seda märkaks. Minu arvates see suhe on omadega päris untsus ja ta elab justkui siin ja on olemas ka lastele, aga sedagi vaid loetud hetked. Hooti pean talle meenutama, et oleks aeg oma lastega tegeleda. Lapsed ju tahavad mõlema vanema tähelepanu. Olen nagu kolme lapse ema. See kolmas on vaid täiskasvanu.

Kogu selle kraami juures on mul reaalselt tekkinud küsimused, mis minu elus muutuks kui oleksin üksikema kahe lapsega? Kas üldse oleks vahe? Kas mul on pointi olla suhtes, kus ma tunnen end kõrvalejäetuna ja hüljatuna. Suhe peaks olema ju mõlema osapoole ühine tegevus, aga ma viimasel ajal eelistab mees magamiseks diivanit. Väidetavalt segab teda beebi. Mõistan, et beebi tõesti terve nädala nuttis öösel, kuna oli tõbine. Nüüdseks on aga kõik korras ja mees arvab ikka, et diivanil magamine on mõistlikum kui voodis.

Võib-olla ma mõtlen üle ja pingutan üle omadega. Äkki ongi lihtsalt selline aeg me suhtes? Või on see mulle just nüüd häiriv, kuna olen hädine? Eks kord peaks istuma maha ja panema kirja plussid ning miinused selle suhte puhul ning siis selle ka mehega teemaks võtma.