Mommy, please!

See pole eriline uudis, et inglise keel uksest ja aknast sisse pressib. Küll tegi mind veidi nõutuks, kui meie kaheaastane ühel õhtul elutoast kööki saabus ja “Mommy, please! Daddy, please!” öeldes endale õunatükke palus.

Tuleb tunnistada, et kõik see on üsna loogiline, arvestades, et minu esimene liigutus, kui on vaja lapsest veidi rahu saada, on Netflixi avamine ja “Põrsas Peppa” käivitamine. Kuid siiski tegi ingliskeelseid lauseid loopiv äsja beebieast väljunud laps mind veidi murelikuks ja pani mõtlema, kas see on tema arengut silmas pidades ikka päris õige.