15.10.2020, 17:03
Ebafilmilikult ilus kogemus | Emma sünd läbi ema ja isa silmade: ämmaemand ütles, et ta ei arvaks iial, et olen esmasünnitaja
"Alguses korra jäin mõtlema, et mis pagana hüpno ja kuidas see sünnitusega ühte lausesse mahub… Teisalt olime koos ka varem käinud igasugu üritustel, kus näiteks sai terve nädalavahetuse kellegagi rääkimata joogat teha ja läätsesuppi süüa või saalitäie võõraste inimestega sokkis põrandal pikutada," räägib Allan, kuidas tütar Emma sünni eel ta end uutelt mõtetelt leidis.
Foto: erakogu
Isa Allan kirjeldab oma teekonda Emma isaks:
Nojaa, ikka uskumatu aasta on olnud. Kevadel muidugi mõtlesime, et sai ikka aasta valitud… Alles see oli, kui astusime esimesed teadlikud sammud uue elu siia ilma toomiseks, nüüd vääksub ta alumisel korrusel ja piilub oma uudistavate särasilmadega kõige lähemat lampi (tundub, et kahenädalaselt ongi tal praegu kolm režiimi: piim, uni, lambid). Meeletult kähku on aeg lennanud!
Päris palju on kuulda, kuidas paaridel on probleeme rasestumisega, meil seevastu läks kõik kuidagi eriti nobedalt, detsembris hakkasime sättima, jaanuaris olime rasedad. Öeldakse ju, et me oleme rasedad… Tegelikult on muidugi ikka naine, öelgu nad, mis tahes. Mees saab pakkuda tuge, kiita harjumatutes suurustes uusi rõivaid, teha seljamassaaže ja mõelda kaasa, täpselt nii palju kui ta oma puust peaga parasjagu oskab, aga päris reaalseks muutub see lugu mehele ikka alles siis, kui oled teel sünnitusmaja poole, naine käpukil autos huilgamas ja sinu peamiseks ülesandeks jääb hommikuse tipptunni ajal võimalikult sujuvalt kohale jõuda. Või vähemalt jõuda kohale, enne sünnituse lõppfaasi.
Eks me ikka koos valmistusime ette, sättisime kodu, valisime vankreid ja toole ja vigureid. Kusjuures ma poleks päriselt ka arvanud, et nii palju erinevaid vigureid KINDLASTI juba varakult ette vaja on. Aga kui nende olemasolu mu esmarasedast kallikese meelerahule kaasa aitab, siis mõistagi ei hakka mina midagi vaidlema. Kui on vaja, siis on vaja. No ja kui ta rõõmsalt teatas, et on meid Hüpnosünnituse koolitusele kirja pannud, lahterdasin selle ka sujuvalt sinna samasse, kui-on-vaja-siis-on-vaja sahtlisse. Täna mõtlen, et seda oli oluliselt rohkem vaja, kui kõiki neid vigureid kokku, täitsa tõsiselt!
Alguses korra jäin mõtlema, et mis pagana hüpno ja kuidas ta sünnitusega ühte lausesse mahub… Teisalt olime koos ka varem käinud igasugu üritustel, kus näiteks sai terve nädalavahetuse kellegagi rääkimata joogat teha ja läätsesuppi süüa või saalitäie võõraste inimestega sokkis põrandal pikutada, trummimüdina saatel. Mõtlesin, et ilmselt midagi sellist. Et saan hakkama küll.
Aga mis ta siis tegelikult oli? Minu jaoks ennekõike meile ja sündimata pisikesele võetud aeg. Võtsin selle aja, iga nädala neljapäeval ja lülitasin kolmeks tunniks kogu muu seisma. Kodus võid ju ka mõelda, et oled teemas, aga ikka trügib mõni töömõte või kõne sekka. Siin keskendusime ainult lapsele ja sünniteekonnaks ettevalmistumisele. Väga hästi saime selgeks kuidas üldine praktika raseduse erinevates etappides olema kipub, aga ka selle, kuidas saaks paremini, loomulikumalt, muretumalt. Ja pisut etteruttavalt – täpselt nii see ju meil ka läks!
Eks Lagle kirjeldab ka, milline meil kodune lõppfaas välja nägi, aga ma oleksin omadega ikka päris jännis olnud, kui poleks olnud koolituselt kaasa saadud teadmisi: mida ja millal oodata ning kuidas naine lähebki lõpus täiesti oma mulli ära. Kuidas ta kuulab ning usaldab oma keha ja teeb nii nagu keha tal teha palub. Ja mida mina omalt poolt teha saan, et tal natukenegi kergem oleks. Jah, kõrvalt nägi see lugu ikka päris kummaline välja, sest nii puhtaid ja kõrgeid noote pole ma ka parimatel kontsertidel kuulnud. Ja nüüd siis sedasi varahommikul meie vannitoas, trepil ning vetsus vastu kajamas. Väikse lisana muidugi see ka, et peaesineja huilgas meil siin pimedas ruumis põrandal käpuli, oma vannimärgade sorakil juustega ja ihualasti. Natuke nagu see tüdruk, seal Ringi filmis, aga päris ja võimas ja ürgne.
No vot ja nii me seal siis olimegi: koer juba mõnda aega pisut närviline, mina lahingvalmiduses nr 1 ning Laglel midagi ürgset käsil. Ämmaemand Siiri aegajalt telefonitsi kuulas, arvas, et juba teeb päris õiget häält, aga ootame veidi veel. Ma siis et ahah, okei, kui nii siis nii. Naabrite säästmiseks panin aknad kinni, lohutasin laua alla varjunud koera ja läksin kohvi ning võileibu tegema. Sest midagi muud ma sel hetkel teha ei saanud, Lagle oli ikka väga omas mullis. Kuni hetkeni, mil keha ütles Laglele, et on aeg. Mul oli selleks ajaks kohver juba autos ja sõidukindad käes. Kohv jäigi joomata ning võileivad sõime koos juba hiljem haiglas, väike puuk rinnal sahmerdamas…
Emma sünd läbi ema Lagle silmade:
Emma sündis meie pere esimeseks lapseks 24. septembril, ilusal päikselisel hommikul, ilunumbritega 3292 g ning 51 cm. Emma otsustas sündida päev enne esilekutsumise kuupäeva, kuna meil said enne sündi pikad vestlused maha peetud teemal, miks mulle see esilekutsumise asi ikka üldse ei meeldiks. Lisaks käisin kaks päeva enne sünnitust Terje juures refleksioloogias ning sõin homöopaatilisi terakesi, kuna olen alati arvanud, et paljud asjad, sealhulgas sünnitamine toimuvad suuresti meie peas ning on mõjutatud meie mõtetest ja tunnetest. Samas proovisin endaga rahu sõlmida ning leppida ka mõttega, et võib olla peangi esilekutsumisele minema ning ka see on okei, kuna eesmärk on saada beebi tervelt ja õnnelikult enda rinnale.
Kohe raseduse alguses hakkasin lugema igasuguseid sünnilugusid ning enamus neist olid paraku alatooniga, et sünnitus on tee põrgusse ning tagasi või sarnaneb sünnitus tundega nagu põletaks keegi leegiheitjaga jalgevahet. Lisaks kerkisid paratamatult silmade ette igasugused kaadrid filmidest, kus naised teadupärast peaaegu alati sünnitavad selili asendis ning valust röökivalt.
Iga sellist lugu lugedes tundsin üha enam, kuidas minus ärevus ja hirm aina kasvavad ning otsustasin, et nii ei saa. Hakkasin uurima erinevaid alternatiive ning sattusin lugema Ina May Gaskini raamatut „ Loomuliku sünnituse teejuht“, mille lugemine oli esimene lüke selles suunas, et sooviksin ka ise sünnitada võimalikult loomulikult, olla niikaua kodus kui saab ning sünnituse kulgu sekkutaks võimalikult väheste meditsiiniliste protseduuridega – seda loomulikult juhul, kui pole meditsiinilisi vastunäidustusi.
Sealt edasi otsustasime juba elukaaslasega minna hüpnosünnituse koolitusele, mis oli eraämmaemanda kõrval meie parim otsus. Saime koolitusel kindluse, et sünnitamine võib olla midagi ägedat ning loomuomast naise kehale. Lihtsalt tuleb usaldada enda keha, kuna see teab, mida teha. Sellest lausest sai terve raseduse ja ka sünnituse ajal minu mantra, mida üha enam endale kordasin. Teine tähtis asi, mida õppisime, oli see, et hirmu vastand pole mitte hirmu puudumine vaid usaldus. Enda sõpradele ütlesin raseduse ajal ikka, et mina olen otsustanud sünnitada ilma valu ning leegiheitjata.
Sünnitus sai alguse 23. septembri hommikul, kui pidin kell 12 minema ämmaemanda juurde, et saada esilekutsumise paber. Kuna oli ilus ja päikseline ilm, otsustasin enne veel koeraga pikale jalutuskäigule minna. Koju jõudes tundsin, et midagi imelikku toimub ning pükse kontrollides avastasin, et osa limakorki ning väike kogus lootevett on eraldunud. Juhuu! Pärast seda helistasin kohe eraämmaemand Siirile, kes ütles, et ilmselt varsti läheb siis asjaks. Terve päeva jälgisin ennast, kuid peale kerge alaseljavalu midagi tegelikult ei tundnud. Sellepärast tegin tavapäraseid toimetusi edasi – koristasin, käisime linnas ning pakkisin haiglakotti viimaseid asju ning tegin päeval veel väikese uinaku. Kella 22 paiku õhtul hakkasin aga tundma, et selga löövad tugevamad pisted, mille ajal pidi juba natukene hingama ning enda olemist mugavamaks sättima.
Tuhusid me kohe mõõtma ei hakanud, kuna need oli ebaregulaarsed ning mõõtmine oleks pigem meid rohkem pingesse ajanud. Sättisime kodus mõnusama olemise, proovisin vannis olla, siis jälle kamina ees pikutada või palli peal istuda. Vahepeal oli päris raske endale sobivat asendit leida.
Kuulasime ka hüpnosünnituse salvestusi ning elukaaslane tegi alaseljale massaaži, mis oli sellel hetkel taeva kingitus. Vahepeal Siiriga telefoni teel suheldes rõhutas ta mitmeid kordi, et proovi puhata ja natukene magada, muidu väsid sünnituse ajaks ära. Mõned korrad isegi õnnestus tuhude vahepeal natukene silma kinni panna ning ka mõni minut und andis jälle uut energiat ja hingamist. Tuhude mõõtmist alustasime kuskil kella 1 paiku öösel ning alates kella kolmest olid tuhud umbes 4-5 minutilise vahega. Umbes sellest ajast on ka minu mälestustes üsna suur tühimik, sest kõik toimus justkui roosa udu sees, veidi transi lähedases seisundis. Kuid see oli äge ning väga võimas tunne ning kuigi paar korda oli väga raske ja tekkis mõte, et sooviks kõiki maailma valuvaigisteid topelt kogustes ning tahaks juba haiglasse, teadsin sisimas, et veel on vara ning seda kinnitas ka Siiri.
Kõik see aeg hoidis mind murdumast mõte, et haiglas pean ilmselt minema sünnituseelsesse osakonda, mis on kaugel turvatundest, mida nii väga sellel hetkel vajasin. Samuti polnud mul mingit kohutavat valu, vaid pigem keha hakkas väsima. Üsna tavalised on lood, kus naistel sünnitegevus haiglasse jõudes hoopiski aeglustub. Protsess muutus väga aktiivseks kuskil 7 ajal hommikul. Otsustasin uuesti vanni minna ning tänu veele muutusid tuhud veelgi intensiivsemaks. Kui varem suutsin tuhud põhiliselt üle hingata, siis nüüd soovisin teha häält ning seda tuli oii kui palju ning kõvasti. Ma poleks iial varem arvanud, et suudan selliseid detsibelle välja võtta. Koer jooksis igatahes laua alla peitu ning mees tema järel. Samas ei saaks öelda, et mul oleks sellel hetkel olnud valus, pigem aitas hääl kehal lõõgastuda. Elukaaslane helistas uuesti Siirile ning nad leppisid kokku, et hakkame 8.30 sünnitusmajja liikuma. Vahetult enne kodust ära minekut tulid mul veed ära ning jätkasid intensiivselt voolamist terve sünnitusmajja sõidu aja.
Jõudsime sünnitusmaja juurde mõned minutid enne kella 9, kuid pidime Siirit veel natukene aega maja ees ootama. Kui kodust lahkudes ning autoga sõites olin veel väga häälekas, siis sünnitusmajja jõudes muutusin väga vaikseks. Sünnitusmajas pidime veel tervisedeklaratsiooni täitma, sain kraadiklaasi alla ning tehti ka koroonatest. Kui mõned kardavad paaniliselt testi, siis võrreldes sellega, kui intensiivses protsessis olin, oleks võinud mulle ka 100 pulka ninna torgata, ilma et mul oleks ükski närv liikunud. Kell 9.08 sain haiglasse registreerimise paela ümber käe ning hakkasime üles sünnitustuppa liikuma. Liftis küsis veel Siiri, mis minu häälega juhtus ning ütles, et loodab, et saame ikka sünnitustuppa jääda ning ei pea sünnituseelsesse enam minema. Ilmselt ta arvas, et avatust pole veel piisavalt.
Sünnitustoas kontrollis Siiri esimese asjana emakakaela avatust, mis oli aga jõudnud nii minu kui tema üllatuseks täisavatuse peale, kuid beebi pea oli veel laskumata. Hakkasin sellel hetkel kergendusest nutma ning tundsin, et sain justkui uut energiat ja väge sünnitusega jätkata. Edasi oli aeg teha 30 minutit KTG-d, mida palusin teha seistes järil, kuna pikali olek tundus sellel hetkel mulle kõige ebameeldivam poos. Mõeldud, tehtud ning olingi masina küljes. Siiri läks toast korra välja pabereid täitma ning meie jäime mehega kahekesi. Mees proovis mulle veel natuke süüa ja juua anda ning mina pobisesin midagi sellest, et küll on ilus ilm sünnitamiseks ning aknast paistab nii mõnus hommikune päike. Samal ajal tundsin intensiivselt, et pean pressima, tegin seda vaikse häälega ning meenutasin kogu aeg J-hingamist ning visualiseerisin hüpnosünnituse töövihikus olevat beebi laskumise pilti enda silme ette.
Järgmisel hetkel katsusin jalgevahet ning tundsin beebi pead. Palusin elukaaslasel ruttu Siiri kutsuda. Mõned pressid ning minutid hiljem ja beebi oligi 9.45 minu rinnal, veel enne KTG lõppu ning vähem kui 45 minutit pärast haiglasse registreerimist. Siiri ütles, et hingasin beebi välja ning ta ei arvaks iial, et olen esmasünnitaja.
Mina ja Emma oleme rõõmsad ja rõõsad ning vaatamata sellele, et Emmal oli sündides nabanöör 2 korda ümber kaela, sai ta sünnihindeks 9/10/10 ning mina mõned üksikud pisikesed ilupisted. Usun, et rebenditest päästis mind palju ka lahklihamassaaž, mida tegin alates 34. nädalast regulaarselt. Kaotasin küll peaaegu liitri verd, kuna emakas ei tõmmanud pärast sünnitust kokku nii nagu peab, kuid see saadi ruttu ravimitega kontrolli alla ja vereülekannet ega intensiivravi ma õnneks ei vajanud ning saime peretuppa taastuma.
Nendele emmedele, kes pole veel sünnitanud, soovin jõudu ja jaksu ning julgust usaldada enda keha ja beebit, kuna keha teab, kuidas sünnitada ja beebi seda, kuidas sündida. Ilus on see ilmaeluke ning meie õpime Emmaga üksteist iga päevaga järjest rohkem tundma. Oleme ka mõistnud, et vahepeal peab olema ikka väga kannatlik, et siis iga päev üksteisele natukene lähemale istuda ja koos maailma avastada. Samuti pole olemas ideaalset ema, paraku sotsiaalmeedial on suur mõju emarolli kujundamisel, mis näitab sageli ainult ilusat emaduse poolt.
Samuti mulle tundub, et räägitakse palju sellest, millist vankrit või mööblit osta, aga sünnitusest ning sünnitusjärgsest emotsionaalsest poolest oluliselt vähem. Sellepärast soovitan ka naistel rohkem pühendada aega enda sisemise kindluse ehitamisele, kui välise fassaadi loomisele, mille esimene tuulehoog ümber võib puhuda.
Emadus on nii suur muutus naise elus ning vahepeal on täitsa okei olla kurb, vihane või tunda ennast abituna, kuid siis tuleb jälle hea aeg. See on jumala okei ja hea, kui tunned kõiki tundeid tunnete spektris. Kindlasti ei tohiks enda tundeid alla suruda või nende pärast süütunnet tunda. Hea ema on see, kes julgeb abi küsida ning julgeb olla ka haavatav ning kohandab ennast vastavalt sellele, kuidas talle ning tema lapsele hea on. Seetõttu on oluline ka lastele väikesest peale anda edasi teadmist, et me kõik oleme elus alles õpipoisi rollis ja sirgume ning kasvame ajas. Nii saame olla lahkemad ja mõistvamad enda ja teiste suhtes. Me ei kasvata lapsi, vaid kasvame nendega koos.
Hüpnosünnituse kohta saad lähemalt lugeda siit: www.hypnosynnitus.ee
