19.10.2020, 15:08
Kaks väga erinevat sünnitust | Ema: esimene oli õudusunenägu, teise ajal sõin šokolaadi, kuulasin Nublut ja naljatlesin mehega
"Olen kahe lapse ema. Tüdruk on nüüdseks aastane ja poiss 2-aastane. Mõlemad lapsed olid meie perre väga oodatud ja planeeritud ja kuigi me mehega andsime peale teist last rohelise tule suhteliselt ruttu, siis ega ma ise küll ei uskunud, et uus rasestumine nii kiiresti õnnestub. Esimest last sai planeeritud peaaegu 6 kuud, teine rasestumine õnnestus juba teisel kuul," kirjutab oma kahest väga erinevast sünnitusest Anna-Liisa.
Foto: Pixabay
Mõlema lapse ootusaeg möödus suurema osa ajast komplikatsioonideta. Esimese lapse puhul läks lõpupoole enesetunne küll üpris halvaks – mul tekkis kõrge vererõhk, tursed ja täitsa lõpus juba ka valk uriini. Kuna ma olin sellest rasedusest juba nii väsinud ja tähtaeg oli ületatud, siis olin nõus arstide pakutud sünnituse esilekutsumisega. Peamiseks põhjuseks siis kõrge vererõhk ja pea talumatud tursed.
Põrguvalulik vaakum
Juba enne esilekutsumist olin mõned ööd haiglas ja võtsin vererõhku alandavaid ravimeid. Sünnitus kutsuti esile ja pidin jääma sünnituseelsesse osakonda ööseks sisse. Ma olin tõsiselt hirmul, sest tursed olid meeletud – mu jalad olid nii paistes, et ei kõndida ega kükitada normaalselt ei saanud. Lisaks hirm asja ees, mida varem kogenud ei olnud. Olin selles kõiges ka üksi. Kuidagi moodi sain öö vastu peetud, veidi sain liikuda ja uutada, hommikul, aga pärast läbivaatust saadeti mind sünnitustuppa juba.
Abikaasa oli just jõudnud tööle, kui helistasin, et nüüd on aeg. Ta tuli, nägu rõõmul ja oli mulle toeks, pakkus süüa ja juua. Alguses kohe tehti KTG ja siis sain loa minna vanni. Uutamised olid mul ilmselt liiga kõrged, sest kui ämmaemand vahepeal tuppa kiikas ja küsis, kas veed on tulnud, ütlesin ei ja nii kui uus tuhu peale tuli, ütles ta, et nüüd tee korralikku madalat karuhäält ja nii kui ma seda praktiseerisin, läksid pauhti vannis veed lahti. Pärast seda tekkisid koheselt tugevad valud, minutiliste vahedega ja ämmaemand tahtis lapse südametööd mõõta. Mingil põhjusel see vannis ei õnnestunud ja pidin voodile selili heitma, et seal korralikult KTGd teha pool tundi. Selili olles muutus valu võimatuks ja palusin kohe epiduraali. Mõne aja pärast tuligi narkoosiarst, kes tegi epiduraali, sisestades selle esmalt valesti, nii et kogu üks külg muutus tuimas närvivaluks, aga õnneks teise korraga õnnestus. Möödus vaid 15 minutit, kui tundsin, et jube survetunne tekib. Kuna lapse südametöö oli juba mõnda aega madal olnud, siis öeldi, et enam pole midagi teha, laps on sünnitusteedesse laskunud ja nüüd on vaja hakata pressima, et pisike elusalt välja saada.
Ma pressisin täiest jõust, hoides ise oma jalgu, aga laps ei tahtnud väljuda. Kuna asi läks juba aegkriitiliseks, võeti appi vaakum. Vot see oli õuduste tipp. Mõne aja möödudes oli laps vaakumi ja arstide abiga ilmale aidatud, aga kuna lapsel oli nabanöör ümber kaela, millest ka ilmselt südametöö langus. Vaakumsünnituse tõttu sain hulgaliselt õmblusi ja ei saanud lausa kaks nädalat istuda. Tänaseks ma tean, et selili sünnitamine ongi kohutavalt valus, sest laps surub kõik organid selja poole oma raskusega ja kui sünnitusvalud ongi pigem seljas, siis ongi kohutavalt valus selles positsioonis. Ma ei olnud end viinud kurssi ka loomuliku sünnitusega või millegi säärasega ja eks see, kas midagi oleks võinud olla teisiti, ei omagi täna enam tähtsust. Oluline on, et teadsin, mida ma ootan oma järgmiselt sünnituselt, kui see peaks kunagi tulema.
Mõni aeg pärast esimese lapse sündi olin ma kindel, et ma ei taha nii pea enam ühtegi last. Aga läks mõni kuu ja laps kasvas oma vastsündinueast välja ning ma mõtlesin, et tal ju peaks ikkagi keegi veel seltsiks olema. Mehega oli meil tütre soov ka ja nii saigi asi teoks tehtud.
Hirm pani abi otsima
Mida kaugemale teine rasedus aga edenes, seda suurem oli mu hirm sünnituse ees. Ma kartsin, et see tuleb sama valulik ja sellise lõpuga nagu eelmine. Ometigi oli mul soov kogeda ka midagi imelisemat. Minu abikaasa on olnud mõlemal sünnitusel väga suureks toeks igas mõttes. Aga käies ühes loengus, kus oli juttu douladest, hakkasin üks päev ise ka mõtlema, et miks mitte proovida seda võimalust.
Uurisin erinevate doulade kohta, lugesin sünnitajate kogemusi ja nii otsustasime mehega koos kaasata sünnitusele ka doula. Oma doulaga kohtusin ma mõned korrad, et tutvuda, rääkida läbi eelmise sünnituse kogemus, mõtestada lahti oma hirmud, mõtted ja tunded, koostada sünnitusplaan ja teha igasuguseid harjutusi, mis aitavad kaasa ülekantuse korral sünnitust esile kutsuda või ka sünnituse käigus juba aktiivselt ja valuvabalt sünnitada. Seda viimast ma küll pidasin umbluuks, aga...
Oh üllatust...
Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et see preili ei soovi ka enne tähtaega siia ilma ise tulla. Ka peale tähtaega möödus nädal ning oli selge, et ootame ära maksimaalse võimaliku aja, aga siis tuleb juba lapse tervise huvides sünnitus esile kutsuda. Nii ma siis läksingi 41+5 haiglasse sünnituse esilekutsumiseks. Esilekutsumise ajal pidin muidugi osa ajast veetma üksinda.
Tegin aktiivselt tööd algusest peale – kõndisin, tegin puusaringe ja kükke, kuniks siis öeldi, et nüüd saab minna sünnitama ja võite oma abikaasa ja doula kutsuda.
Doula ehk pere- ja sünnitoetaja on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal. Eesmärk on läbi teadlikkuse luua võimalikult positiivne kogemus rasedusest ning sünnitusest.
Olin kindel, et soovin sünnitada või vähemalt enamiku aja sellest veeta vannis. Tuba oli hämar, muusika mängis. Olin koostanud oma lemmiklauludest väikese playlisti. Kui need laulud ära tüütasid, siis palusin abikaasal panna vahelduseks midagi muud mängima ja kuna mul oli juba rõõmus tuju, palusin kohe Nublu repertuaarist midagi.
Ise olin vannis, abikaasa masseeris mind kaelast, kuulasime muusikat, sõime snäkke ja šokolaadi. Teadsin, et vajan kindlasti energiat, sest põhiline töö on veel ees. Lõpupoole juba väga tugevate tuhude ajal, kui ma olin püsti või käpukil maas, tegi doula mulle kuuma rätikuga alaseljale mähist ja vajutas mu vaagnaluid külgedelt. See kõik leevendas nii hästi survetunnet, et peale selle ma mingisugust valu ei tundnudki ja isegi epiduraalile ei jõudnud mõelda.
Mäletan hetke, kui ma mõtlesin, et millal need valud siis hakkavad, aga neid ei tulnudki ja minu üllatuseks öeldi hoopis, et on täisavatus ja võib hakata tööd tegema lapse väljasaamiseks. Ma ei suutnud seda uskuda!
Kohati oli see kergendus ja hea tunne kogu sujuva protsessi üle, aga sünnituse lõpp kulges ikka veidi omasoodu. Presside ajal jäi tuhude vahe liiga pikaks ja nõrgaks ning laps jäi väljutusel peaga kinni ning mul tuli pressida ka presside vahepealsel ajal.
Mäletan, et ämmaemand ütles, et pea paistab, kas tahad katsuda? Vaatasin teda hirmunud näoga ja mõtlesin, et ma vist ei julge, aga siiski tegin seda. Tundsin ta juukseid ja see andis mulle nii palju jõudu, et järgmise kahe järjestikkuse pressiga oligi üle neljakilone preili sündinud. Laps viidi koheselt minema ja abikaasa ei saanud seekord nabanööri läbi lõigata, sest lapsuke oli üleni sinine.
Mäletan hetkeks seda hirmu, kui vaatasin mehele ja doulale otsa ja küsisin, et kas ta on ikka elus? Abikaasa vastas lohutavalt, et ikka on, ju on vaja kontrollida midagi. Doula ütles, et kõik saab korda.
See aeg tundus minu jaoks igavik, süda nuttis, aga pisaraid ei tulnud. Siis kutsuti abikaasa kaasa ja see tegi mind veel rohkem ärevaks. Mõne hetke pärast ta naasis ja ütles, et tütar kohe tuuakse, kõik on hästi ja ta vajas vaid veidi hingama hakkamisele kaasa aitamist. Kui ta mu rinnale toodi, olin ma maailma kõige õnnelikum emme, sest tegelikkuses läks ju sünnitus täpselt nii nagu ma ootasin, valuvabalt, vannis, mõnusa muusika saatel, vahepeal isegi snäkke süües ja naljatledes.
Olin enda üle äärmiselt uhke ja nii tänulik oma doulale, kes oli nii suureks abiks nii mulle kui mehele. Ja ega sellega polnud doula osa lõppenud. Ta andis mulle ka imetamise osas nõu, keha taastumiseks ka juhiseid, sest nii suure lapse kandmine ja sünnitamine venitas mu kõhu korralikult välja ja vaagnapõhjalihased olid sisuliselt olematud. Eks oma töö tegi ka nii väike vanusevahe lastel.
Mina soovitan igatahes kõigil, kel võimalik, võtta sünnituse juurde doula. Eriti esmasünnitajatel või neil, kellel pole nõus mees tulema sünnituse juurde või siis ka sellistel inimestel nagu mina, kelle esimene sünnitus ei olnud just meeldiv ja hirm uue sünnituse ees on suur. Eks muidugi tuleb ka see õige inimene leida, kellega kuidagi on klapp hästi mõnus ja siis tunned ka end sünnitusel hästi vabalt ja loomulikult ja lased oma ürgse loomuse välja. Sünnitus ei pea olema tingimata valulik. Hästi palju on kinni sinus endas ning sinu ja lapse koostöös.
