Kiusatavast geeniuseks ehk kuidas Steve Jobsi lapsepõlv tema edasist elu mõjutas: palju ei puudunud, et minust oleks igasugune uudishimu välja pekstud

Autor Walter Isaacson on pannud haarava jutustuse loova ettevõtja käänulisest eluteest raamatusse "Steve Jobs" - see on lugu kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas edasitung tekitasid pöörde kuues tööstusharus: personaal- ja tahvelarvutite, animatsiooni, muusika, telefonide ning e-kirjastamise vallas. Kuid milline oli suurmehe lapsepõlv ja koolitee?

Walter Isaacsoni kirjutatud ja eesti keeles ka ilmunud ekslusiiv-elulugu “Steve Jobs” (kirjastus Helios) põhineb enam kui 40 intervjuul, mis tehtud Steve Jobsiga kahe aasta jooksul – lisaks üle saja usutluse pereliikmete, sõprade, vaenlaste, võistlejate ja töökaaslastega.

Jobsile ei meeldinud lapsest saadik alluda

Ema õpetas Jobsi lugema enne esimesse klassi astumist. See tekistas koolis probleeme. „Mul oli esimestel aastatel nii igav, et otsisin endale tegevust ja sattusin loomulikult pahandustesse.” Peagi sai ka selgeks, et Jobsile ei meeldi alluda – see omadus oli talle kaasa sündinud -, aga allumist oli talle kasvatusega sisendatud. “Mul tuli tegemist teha hoopis uut laadi autoriteetidega ja see ei meeldinud mulle. Ja neil õnnestus see omadus minus peaaegu hävitada. Palju ei puudunud, et minust oleks igasugune uudishimu välja pekstud.”

Tema kool, Monta Loma algkool, koosnes mitmest 1950-ndatel ehitatud madalast hoonest ja asus kodust nelja kvartali kaugusel. Jobs üritas igavusest jagu saada tempe tehes. „Mul oli hea sõber Rick Ferrentino ja koos korraldasime parasjagu pahandusi,” meenutas Jobs. „Tegime väikseid plakateid, kus oli kirjas „Lemmiklooma päev – too oma lemmik kooli”. See oli täiesti pöörane – koerad ajasid kasse taga ja õpetajad olid endast väljas.”

Teinekord veensid nad lapsi neile oma rattaluku koode avaldama. „Siis läksime välja ja vahetasime kõik lukud ära, nii et keegi ei saanud oma ratast kätte. Alles hilja õhtul leidsid nad oma lukud üle.” Kolmandas klassis muutusid tembud juba ohtlikumaks. „Ükskord panin õpetaja, proua Thurmani tooli alla lõhkeaine. Ta hakkas närviliselt tõmblema.”

Vanemad Jobsi ei karistanud

Mõistagi saadeti Jobs juba enne kolmanda klassi lõpetamist paaril-kolmel korral koolist koju. Selleks ajaks oli isa hakanud teda kohtlema kui erilist last ja ütles oma rahulikul, ent kindlal moel, et ka nemad koolis peaksid sama tegema. „Tema pole süüdi,” rääkis Paul Jobs poja meenutuste kohaselt õpetajatele. „Kui te ei suuda talle piisavalt huvitavaid ülesandeid pakkuda, olete süüdi teie.” Vanemad ei karistanud Jobsi koolis korraldatud tempude eest kunagi. „Isaisa oli alkohoolik ja peksis isa rihmaga, aga ma ei mäleta, et mina oleksin isegi laksu saanud.” Tema sõnul vanemad teadsid, et õpetajad eksisid, „püüdes sundida mind asju pähe õppima, kuid ei stimuleerinud mu aju”. Jobsis hakkasid juba siis kõrvuti avalduma tundlikkus ja tundetus, karmus ja eemalolev hoiak, mis jäid teda saatma terve elu.

Kui algas neljas kooliaasta, otsustas kool määrata Jobsi ja Ferrentino eraldi klassidesse. Andekate laste klassi õpetaja oli tragi naisterahvas nimega Imogene Hill ehk „Teddy” ja Jobsi sõnul sai temast „üks minu elu pühakuid”. Teddy jälgis Jobs paar nädalat ja otsustas siis, et kõige paremini saab temaga hakkama altkäemaksu abil. „Ühel päeval andis ta mulle pärast kooli matemaatika ülesannetega töövihiku ja ütles: „Tahan, et sa need kodus ära lahendaksid.” Mina mõtlesin: „Hull peast!” Siis võttis ta välja tohutu pulgakommi ja jätkas: „Kui sa need ära lahendad ja enamik neist on õiged, saad selle ja viis dollarit.” Kahe päeva pärast viisin vihiku tagasi. „Mõni kuu hiljem polnud enam altkäemaksu vaja. „Ma tahtsin õppida ja talle meeldida.”

Teddy vastas sellega, et muretses Jobsile fotoaparaadi kokkupanemise komplekti. „Õppisin temalt rohkem kui üheltki teiselt õpetajalt ja ilma temata oleksin arvatavasti vanglas lõpetanud.” See kinnitas veelgi Jobsi arusaama, et ta on eriline. „Meie klassi õpilastest hoolis ta vaid minust. Ta nägi minus midagi.”

Teddy ei näinud pelgalt säravat mõistust. Veel mitu aastat hiljem armastas ta uhkustada sellesama klassi Hawaii päeval tehtud fotoga. Jobs oli tulnud kohale ilma soovitusliku havai särgita, aga fotol on ta keskel kohal ja särgiga. Ta oli sõna otseses mõttes osanud veenda ühte poissi oma särki seljast ära andma.

Neljanda klassi lõpus lasi proua Hill Jobsi teadmisi kontrollida. „Ma sain kümnenda klassi taseme punktid,” meenutas Jobs. Nüüd oli talle, vanematele ja ka õpetajatele selge, et ta on andekas, ning kool tegi erakorralise ettepaneku, et Jobs jätaks kaks klassi vahele ja läheks kohe seitsmendasse. Nii saaks ta kõige paremini oma võimed proovile panna. Vanemad otsustasid veidi kainemalt mõeldes, et ta jätab vahele ainult ühe klassi.

See üleminek oli piinarikas. Jobs oli kui kohmetu üksik hunt, leides end aasta vanemate laste keskelt. Lisaks asus kuues klass teises koolis, Crittendenis. Ehkki Monta Loma algkoolist vaid kaheksa kvartali kaugusel, oli see mitmes mõttes nagu teine maailm piirkonnas, kus tegutsesid erinevad jõugud. „Kaklused olid igapäevased, samamoodi rahavargused WC-s.”kirjutas Silicon Valley ajakirjanik Michael S. Malone. „Uhkustamiseks toodi kooli tihti kaasa nuge.”Umbes samal ajal, kui Jobs sinna kooli sattus oli rühm õpilasi grupiviisilise vägistamise eest vangi pandud ja naaberkooli, mille meeskond võitis maadlusvõistlustel Crittendeni, buss ära lõhutud.

Kiusamise all

Jobsi kiusati tihti ja seitsmenda klassi poole peal esitas ta vanematele ultimaatumi. „Nõudsin, et nad saadaksid mu teise kooli.” Rahalises mõttes oli see keeruline nõudmine. Vanemad tulid vaevu ots otsaga kokku, kuid oli selge, et lõpuks annavad nad poja tahtmisele järele. „Kui nad mulle vastu vaidlesid, teatasin, et pigem jätan kooli pooleli, kui lähen Crittendeni tagasi. Nad uurisid, kus asuvad parimad koolid, kraapisid kokku viimased sendid ja ostsid kahekümne ühe tuhande dollari eest maja paremas piirkonnas.”

Jobsid kolisid vaid viis kilomeetrit lõuna poole endisesse aprikoosiaeda Los Altosesse, kuhu oli ehitatud terve hulk ühesuguseid maju. Nende maja, Crist Drive 2006, oli ühekordne, kolme magamistoaga ja tuleviku seisukohalt ülimalt tähtsa garaažiga, millel oli tänava poole avanev ülestõstetav uks. Seal sai Paul Jobs autosid putitada ja tema poeg elektroonikaga tegeleda. Vähemalt sama tähtis oli see, et maja asus napilt tollases Cupertino-Sunnyvale`i kooli piirkonnas, mis oli üks oru paremaid ja turvalisemaid koole.

„Kui ma siia kolisin, kasvasid siin endiselt viljapuud,” tähendas Jobs, kui tema kunagise kodumaja ette jõudsime. „Tolles majas elanud kutt õpetas mulle, kuidas aia eest looduslikult hoolitseda ja maad kompostida. Ta kasvatas kõike täiuslikult. Ma pole elu sees paremat toitu saanud. Siis hakkasingi hindama mahetoodetud puu- ja juurvilju.”

Ehkki Jobsi vanemad ei olnud paduusklikud, tahtsid nad pojale religioosset kasvatust ning viisid teda pühapäeviti luteri kirikusse. Sellele tuli lõpp siis, kui Jobs oli kolmeteistkümneaastane. 1968. aasta juulis avaldas ajakiri Life esikaanel šokeeriva foto kahest Biafra nälginud lapsest. Jobs võttis selle pühapäevakooli kaasa ja päris vaimulikult aru: „Kui ma näpu püsti tõstan, kas jumal teab enne seda, millise näpu ma tõstan?”

Vaimulik vastas: „Jah, jumal teab kõike.”

Seepeale näitas Jobs Life`i esikaant ja küsis: „Kas jumal teab sellest ja mis neist lastest saab?”

„Steve, ma tean, et sa ei mõista seda, aga jah, jumal teab sellest.”

Jobs teatas seepeale, et tema ei kavatse säärast jumalat kummardada, ega läinudki enam kirikusse. Hiljem uuris ta aastaid zen-budismi õpetusi ja üritas neid ka järgida. Kunagi hiljem sellele tagasi vaadates nentis Jobs, et religioonist on kõige rohkem kasu siis, kui see rõhutab vaimseid kogemusi, mitte mingit dogmat. „Kristlusest pigistatakse elumahl välja, kui see tugineb liialt usule ja vähem säärase elu rõhutamisele, mida elas Jeesus, või Jeesuse maailmanägemisele,” rääkis ta mulle. „Arvan, et eri usundid on nagu sama maja erinevad uksed. Vahel tundub, et selline maja on olemas, ja vahel jällegi, et ei ole. See on suur müsteeerium.”

Vaata raamatu kohta lähemalt siit!