Isata, isaga ja isadega

Päris mitu lugu novembrinumbris räägivad isadusest. Valli mõtiskleb selle üle, et kui ta otsustas poja üksi ilmale tuua, ei osanud ta arvatagi, millist puudust hakkab poiss tundma isakujust (lk 45).

Tahtmata pisendada tema muret, teame ka, et on peresid, kus lapsed tunnevad isakujust teravat puudust ka siis, kui isa elab koos nendega… Eks paljud asjad olenevad võrdlusmomendist.
Kristiina, Katrin ja Kaja jutustavad oma loo (lk 28), miks nad otsustasid lapse saada doonori abil. Mulle läks see lugu hinge: mida peaks tegema naine, kes soovib nii väga jagada emaarmastust, kuid kellel parasjagu pole armastavat suhet, aastad aga aina lähevad?