Erki Kaikkonen: kollektiivse eksperimendi tulemusel hakkab elu väljapool nutiseadmeid tunduma noortele aina värvitum ja igavam

Nõustaja, koolitaja, kommunikatsiooniekspert ja jutuvestja Erki Kaikkonen on hinges Peeter Paan, kes kunagi suureks ei kasva ja ei taha iial lõpetada mängimist, hüppamist ja jooksmist. Suureks probleemiks laste puhul peab ta nutisõltuvust ja töötab selle nimel, et õpetada lastele Vaikuseminuteid, et tulla välja hajevil mõtetest ning keskenduda, lõdvestuda ja olla heades suhetes enda ja enda ümber toimuvaga.

Õnn peitub hetkes

Erki sõnul oleme õnnelikud siis, kui meil on võimalik teha seda, mida soovime ja kui see, mida soovime, langeb ühte sellega, mida vajame. “Õnnelik olemisel on palju pistmist oskusega olla hetkes, pidevalt kolistamata ringi minevikus ja tulevikus. Õnnelik või õnnetu saab olla vaid praegu ja midagi selleks, et olla õnnelikum, saab ka teha vaid praegu,” selgitab ta, et teda inspireerib mõte, et nii nagu elad oma tänast päeva, elad kogu oma elu. See tähendab, et kui ma ei tee täna midagi selleks, et tunda end õnnelikumana, siis ei pruugi ma seda teha ka ülejäänud elu.

Õnnelik olemisel on tema sõnul palju pistmist oskusega võtta vastu elu olemuslikke muutusi igas hetkes, eneses ja enese ümber. “Iga vastandumine, mis meisse jääb elama, eemaldab meid elususest tulvil hetkest ja võimest märgata ilu eneses ja enese ümber. Alati just nüüd on see hetk, mil saame teha midagi, et olla kingituseks enesele ja elule. Olgem enese ja elu vastu õrnad ja armastavad, siis ilmneb ka elu ilu,” sõnab ta.

Õnnelikkus on tema sõnul palju soetud ka sellega, mida budismis nimetatakse kiindumatuseks. “Kiindumatus ei tähenda minu jaoks seda, et ma ei tunne, vaid ma tunnen kõiki tundeid, ka väga ilusaid ja vähem ilusaid, aga ma tean, et need lähevad mööda, sest muutumine on elu olemus,” selgitab ta. “Ja kuna ma tean, et kõik läheb mööda ja kõik muutub, siis ma ei pea muretsema ega tundma hirmu sellepärast, et need lähevad mööda, vaid ma saan olla tänulik täpselt selle eest, et need kestavad. Ja vahel need kestavadki väga pikalt. Kunagi Eestis käinud päikeselaama ütles, et kiindumatus on üks võtmeküsimusi õnnelik olemiseks. Kiindumatus ei tähenda, et me kaotaksime eluga seose, vaid see tähendab seda, et me võime olla igasugustes seostes, aga me ei samasta ennast vaid sellega, mis seoses me oleme.”

Kogemust ei saa osta ega müüa, vaid ainult kirjeldada

Erki on jutuvestja. Tema sõnul on jutuvestmine üks väärtuslikumaid ja kallihinnalisemaid asju. “Nimelt ei ole võimalik kogemust ei osta, müüa ega vahetada ja isegi mitte jagada mitte, vaid ainuüksi kirjeldada. Kuid on ka võimalik teha midagi selleks, et luua teistele keskkonda ja eeldusi kogemiseks,” ütleb ta.

Lugude vestmine on tema sõnul just üks sellistest iidsetest praktikatest. Jutuvestmist võib vaadelda ka kui juhendatud meditatsiooni või hüpnoosi, milles kuulaja osaleb läbi oma valiku kuulata ja samastuda räägitavaga. “Selleks, et äratada üks lugu kuulajate jaoks ellu, tuleb minul kui jutuvestjal see lugu iga kord uuesti läbi elada. Sel hetkel, kui vestan lugu, peatub minu jaoks argine ajataju ning see asendub loo ajaga, ruumiga, tegelastega ning kultuuriruumi ning ajastuga,” kirjeldab ta. Vahel lugusid vestes üllatub ta isegi, kuhu see aeg küll kadus. Nii on lugude vestmine kui rääkija ja kuulaja rännak läbi erinevates maailmade, elude ja elutarkuste, mis kuluvad meile kõigile oma enese elus ära.

Tema viimase aasta lemmiklugu on pärit Indiast, Gangese jõe äärest. “Selleks on Jõerahva lugu, mis räägib lahtilaskmise oskuse olulisusest. Lahti laskmise oskus ja kohanemisvõime on aga jätkusuutlikkuse eelduseks,” räägib ta.

Ilusaks muinasjutuks peab ta lugu, mille läbi kogeb end emotsionaalselt tõstetuna ja mõistab oma enese elu ja kogemusi ehk uuest ja valgustatumast perspektiivist. “Selline lugu julgustab ja inspireerib eluga kohtuma, aitab armastada elu selle muutlikkuses enese ümber ja mis on ehk olulisimgi armastada iseennast,” kirjeldab ta. “Samas peab mainima, et enesearmastus ja egoism on kaks ise asja. Armastada iseennast tähendab oskust ja teadlikust, pakkuda ise endale seda, mida sa vajad ning kui sul see korda läheb, siis annavad sellest märku sinu positiivsed tunded.”
Ta ütleb, et eks lugu ole seda parem ja ilusam, mida enam ta tabab kuulajat sobivas kontekstis. Ta peab ilusaks looks seda, mis äratab armastust ja tänutunnet ning teeb meid sõna otseses mõttes vabaks.

Lõdvestumine on sama oluline kui hambapesu

Erki on tegelenud pool oma elust laste ja noortega ning see on talle palju õpetanud. Ehkki ta ise on saanud täiskasvanuks, on ta enda sõnul hinges alati soovinud olla pigem Peeter Paan, kes kunagi ei kasva suureks. “See tähendab mitte kunagi lõpetada mängimist, hüppamist, jooksmist, ka puu otsa ronimist. Mäng toob meid kohale, siia hetke, sellesse ainukesse kohta, kus saame olla õnnelikud ja tunda rõõmu ja elusust,” selgitab ta.

Tema sõnul on praegu Eesti peredes ja mujalgi maailmas kasvavaks mureks lapsed ja teismeikka jõudnud noored, kelle vanemad on andnud elu lihtsustamiseks nutiseadmete hoole alla. See on kollektiivne eksperiment, mille negatiivsed kõrvalnähud muutuvad peredes aina nähtavamaks. Seda võib nimetada ka dopamiinisõltuvuseks, mida kutsuvad esile nutiseadmetes olevad sotsiaalvõrgud ja arvutimängude sõltuvus, ning elu väljapool nutiseadmeid hakkab tunduma värvitu ja igavana. Kasvanud on noorte depressiivsus ja ennast kahjustav käitumine.

“Nii sai viis aastat tagasi algatatud koos Tartu Ülikooli Eetika Keskusega Vaikuseminutite programm. Vaikuseminutite programmi abil omandavad noored ja täna juba ka täiskasvanud eneseregulatsiooni oskuseid, ehk oskust muuta ise teadlikult oma seisundit,” räägib Erki. “Õpitakse keskendumis- ja lõdvestumisharjutusi. Märkan oma senise elukogemuse pinnal, et lõdvestumine on midagi, mida on meil vaja iga päev, elu muutustega toimetulekuks ja pean seda vaimse tervise seisukohalt sama oluliseks kui igapäevast hambapesu.”

Nii on täna Eestis kättesaadavad Vaikuseminutite programmi raames kursused noortele, täiskasvanutele ja õpetajatele, seda kasutavad täna üle Eesti paljud lasteaedade ja koolide õpetajad.

Vaikuseminutite harjutuste abil saab arendada võimet oma tähelepanu teadlikult suunata ja hoida, sest keskendumisoskust on võimalik treenida samamoodi, nagu me treenime oma lihaseid. Selleks saab näiteks kasutada keskendumist helide kuulamisele, hingamise jälgimisele, tunnete märkamisele või keha tunnetamisele. Tähelepanu ja meelerahu harjutused võimaldavad lapsel välja tulla hajevil mõtetest ja tegutsemisrõõmu segavatest emotsioonidest. Samaaegselt kujuneb eluks vajalik oskus keskenduda, lõdvestuda, olla heades suhetes enda ja enda ümber toimuvaga.
Just selle tõttu kasutatakse neid rohkem kui 60 eri riigi koolides ja seda juba ka osade Eesti õpetajate poolt. Teiste riikide kogemus näitab väga head mõju koolirõõmule ja akadeemilistele tulemustele.

Vanade mõttemustrite uutega asendamine võtab aega

Vägivallatu suhtlemine on Erki sõnul meetod, mis rajaneb kontseptsioonile, et iga inimese vajadused on võrdväärselt olulised. “See meetod sisaldab endas väga sügavat humanistlikku filosoofiat ja mis mind eriti võlub – väga praktilisi igapäeva elus vajaminevaid oskusi, loomaks võrdväärsel partnerlusel rajanevaid suhteid nii oma laste kui partnerite ja kolleegidega. Samas ei ole see nn „kiirparandusmeetod“. Oma vanadest mõttemudelitest ja käitumismustritest teadlikuks saamine ning nende uutega asendamine nõuab aega, energiat, pühendumist ja enesedistsipliini. Mis võiks olla aga parim eeskuju lastele, kui näha oma ema-isa või õpetajat õppimisele pühendumas!” ütleb ta.

Vägivalda ollakse eelkõige harjunud seostama füüsilise vägivallaga. Vähem teadvustatakse ja räägitakse emotsionaalsest, vaimsest ja institutsionaalsest vägivallast. Teise inimese tahte murdmist või oma tahte teisele jõuga peale surumist (mida me oma lastega hirmuäratavalt sageli kipume tegema!) ei peeta Erki sõnul sageli vägivallaks. “Samas ei õpi meie lapsed mitte meie sõnadest, vaid sellest, kuidas meie oma elu elame ja iseenda ning lähedastega suhtleme ja suhestume,” selgitab ta. “Kui me oma peredes, lasteaedades, koolides, organisatsioonides ja ühiskonnas kohtleme lapsi ja üksteist kui manipuleerimise objekte ning mitte võrdväärseid, austust ja respekti väärivaid inimolendeid, õpivad lapsed „kel jõud, sel õigus“ mentaliteeti ja suhtlemist ning suhestumist. Niisiis, kui me soovime luua hoolivamat ühiskonda, kus igaühe vajadused on võrdväärselt olulised ja austatud, tuleb meil, täiskasvanutel alustada eelkõige iseenda, oma suhtlemis- ja suhestumis viiside ning institutsioonide muutmisest, loomaks lastele keskkonda, kus nad saaksid kogemuse, et igaühe vajadused on olulised ning üks inimene ei ole tähtsam või vähem tähtsam kui teine.”

Vägivallatu suhtlemise oskused aitavad sul:

• Luua lahendusi, mis põhinevad turvalisusel, vastastikusel austusel ja kokkuleppel;
• Muuta viha või frustratsioon koalitsiooni ehitamiseks ja koostööks;
• Rahuldada põhilisi indiviidi, pere, kooli, töö, kogukonna ja ühiskonna vajadusi elu rikastaval viisil;
• Vabaneda süütundest, häbist, hirmust, depressioonist;

Erki Kaikkonen astub üles 25. oktoobril Vabal Laval toimuval suurseminaril “Kuidas vabaneda depressioonist, hirmust, ärevusest ja häbist!”, kus keskendutakse inimest väga tugevalt kontrollivatele teemadele nagu depressioon, hirm, ärevus ja häbi, mis on just praegu maailmas kõige rohkem inimeste tervist hävitavad teemad. Vaata lähemalt Ticketerist!