Tuhmimavärvilised kangad on värvainete poolest ohutumad kui kirkad. Vältida tasub rõivaid, mille sildile on kirjutatud “Pesta eraldi”. Nimelt tasub küsida, miks nõutakse eraldi pesemist. Järelikult eraldub kangast midagi, näiteks värvainet. Sama loogika järgi tasub vältida kangaid, millel on plissee või mis on sildi järgi mustust tõrjuvad. Plissee püsimiseks ja mustuse tõrjumiseks on kasutatud kemikaale, mille jäägid võivad kangast eralduda.

Kui kuum?

Mida kuumema veega tohib riideeset pesta, seda parem. 60 kraadi juures hävivad tolmulestad ning täispuuvillane kannatab sellist kuumust ilusti. Kui tegu on sünteetilise kangaga, tuleks olla ettevaatlik. Kuumal temperatuuril lahustuvad ning eralduvad kemikaalid ja viimistlusained kergemini.

Öko

Soovides osta lapsele nn ökoriideid on kõige lihtsam valida tuntud märgistega rõivaid, mille taust ja nõuded on kontrollitavad. Nende seas on näiteks Nordic Ecolabel ja Oeko-Tex. Need standardimärgised rõivaesemel ei tähenda, et kangast poleks üldse viimistluskemikaalidega töödeldud või tööstuslikult värvitud, kuid see-eest on paigas, mis aineid võib ja mida ei või kasutada. Näiteks Oeko-Texi puhul on välistatud formaldehüüdvaikude kasutus. Standardite sisuga saab tutvuda nende kodulehel ning seejärel saab langetada otsuse oma tõekspidamiste järgi.

Öko, aga mitte ehk sertifitseeritud!

Standardimärgised on ettevõtetele kulukad – hind on tuhandetes eurodes (näiteks üksnes märgise oma rõivastele trükkimise litsentsitasu võib olla 3000 eurot kuus!). See tähendab, et seda saavad endale lubada firmad, mis on heal järjel. Pealegi antakse märgis üheks aastaks, pärast mida peab inspektorid uuesti kutsuma ja taas maksma. Väiketootjad võivad kõike teha sama hoolsalt ja ökoloogiliselt, kuid nad ei jaksa kulutada rahvusvahelisele märgisele. Nii tasub suhelda tootjatega otse ja küsida nende tootmispõhimõtete ja -võtete kohta.