19.01.2022, 16:00
Avameelselt elust vastsündinuga: ma tahtsin lamada voodis ja nutta, mõtlesin, miks ma oma lapse vastu midagi ei tunne
"Kuna minu kogemus on täielikult vastupidine sellele, mida sotsiaalmeedias jagatakse/näidatakse, siis tunnen, et mul on kohustus ja suur tung kirjutada oma läbielatust. Puhtalt sellepärast, et emad, kellel ongi raske, teaksid, et see kõik on okei, mida nad läbi elavad ja emotsionaalselt tunnevad," kirjutab Heleri.
Foto: Unspalsh
Ta räägib oma loo sellest, millest enne emaks saamist talle ei räägitud poole sõnagagi ja mis tõi kaasa suure šoki ja palju segaseid emotsioone. Ta jagab oma tundeid lootuses, et see aitab teistel värsketel või tulevastel emadel teavustada seda, abi küsida ja ennekõike tunda: sa pole oma murega üksi!
Aasta tagasi sünnitasin tütre. Loomulikult tundsin ma suurt õnnejoovastust ja poetasin pisaraid, kui teda esimest korda nägin ja sülle võtsin. Väga eriline hetk minu elus oli see, aga ma ei olnud valmistunud selleks, mis pärast sünnitust ja haiglast koju saamist toimuma hakkab.
Juba esimesel nädalal tabas mind emamasendus/sünnitusjärgne depressioon, millest ei olnud ma mitte midagi kuulnud. Sel hetkel ei suutnud ega tahtnud ma lapsega tegeleda. Ma tahtsin lamada voodis, nutta ja olla omaette. Endamisi pidevalt mõtlesin, mis mul viga on ja miks ma oma lapse vastu midagi ei tunne. Mõtlesin selliseid mõtteid, mida ma ei soovi siia kirja panna. Ma ei tundnud iseennast enam ära ja ma ei osanud kuskilt abi ka otsida, sest ma ei osanud seletada, mis minuga toimub.
Lõpuks ma elasingi selle kuu aega lihtsalt üle ja halvad mõtted, emotsioonid ja tunded kadusid sama kiirelt nagu need tulid. AGA mind paneb hämmastama ja kurvastama, et ämmaemand mind sellega raseduse ajal kurssi ei viinud. See peaks olema kohustuslik, sest paljudel esmarasedatel ongi see illusioon, et nad lähevad oma tutika beebikesega koju ja arvavad, et kõik sujub esimesest päevast alates suurepäraselt ning nad saavad tavapärases rütmis oma elu edasi elada. Paraku see nii aga ei ole.
Kui emamasendus oli seljatatud, siis naiivselt lootsin, et nüüd saan beebikest ja uut elu nautima hakata, kuna tundsin ennast juba paremini. Kahjuks elu näitas taaskord vastupidist.
Beebil tekkisid gaasivalud, mis kestsid kokku 4 pikka kuud. Proovisime kõike, aga tulutult. Beebi nuttis ja mina nutsin. Kutsusin ühe korra ka kiirabi koju ja viibisime nädal aega haiglas uuringutel, kuna minu jaoks ei olnud normaalne, et beebi niimoodi iga päev piinlema peab. Aga tuli välja et see on normaalsus, sest uuringutest selgus, et laps on ideaalses korras. Öeldi, et see aeg tuleb meil lihtsalt üle elada.
Sel samal momendil, kui ma olin juba nii räsitud, väsinud ja apaatne, tekkis mul vaid üks küsimus: ”Miks keegi sellest mulle ei mainud, miks keegi ometi ei rääkinud, et sellised asjad võivad mind ees oodata?”
Kahjuks ei olnud mul tutvusringkonnas ka inimesi/sõbrannasid, kes oleks minuga sama kogemusi jaganud ja kellele oleksin saanud kurta. Tundus, et kõik teised elavad oma beebikestega nii ilusti ja kenasti ja täpselt nii ideaalselt, nagu olin mina oma vaimusilmas ette kujutanud.
Tagasivaadates olid need 4-5 kuud minu elus ühed kõige raskemad. Elu kloppis mind emotsionaalselt nii läbi, et tänaseks saan olla selle eest tegelikult isegi tänulik, sest mul on nüüd kindel teadmine, et tulen igas olukorras toime ja suudan säilitada rahu.
Kokkuvõtteks saan öelda nii palju, et alates beebi viiendast elukuust hakkasin tundma emaarmastust ja julgesin kindlalt välja öelda, et olen olukorraga kohanenud ja tulen toime.
Kui sinagi tahaksid oma tundeid ja mõtteid jagada teiste emadega, kirjuta julgelt merje.merdik@perejakodu.ee!
LOE KA: Kriipivalt karm pihtimus: mulle ei meeldi olla ema. Iga päev on nagu pankranniku äärel seismine - selles artiklis saab lisaks sünnitusjärgse depressiooni käes vaevlevale emale sõna raamatu "Vikerkaare taga vangis" autor Kerttu Talvik, kes on samuti on seda kogenud ning annab nõu nii emadele, kui nende muret märkavatele lähedastele
