Nüüdseks oleme lõpuks abielunõustajaga koostööd tegema hakanud ja sain mehe käest teada nii palju, et ka tema saab aru, et suhe pole päris õige, aga lahku ta ka minna ei taha. See tõdemus tekitas minus tunde, et kohati tahaks visata õnnest hundiratast- asi polegi vaid minus! Probleem on reaalselt olemas ja vahib meile näkku kõikidest ignoreerimisepüüustest hoolimata.

See, et mees seda lõpuks tunnistas ning on nõus suhte nimel tööd tegema, on minu jaoks juba võit. Ta oleks võinud selle kaks tundi seal visiidil lihtsalt vait ja trossis olla, aga otsustas siiski kaasa rääkida. Jah, ega need teemad, kus ta suu lahti tegi, olid valikulised. Oma minevikust ja asjadest rääkis meeleldi, aga emotsioonidest ja asjadest mitte väga.

Ta on tüüpiline Eesti mees, kes ilmselt vaid kord elus avaldab naisele armastust ja edaspidiseks sellest peaks naisele piisama. Ma ei oodanudki, et ta mul seal istuks kui pihitoolis, sest kujutan ette kui raske võib olla kinnisel inimesel oma tunnetest rääkida ning seega on pandud meile kirja järgmiste sessioonide ajad. Eks see saab olema üks päris kulukas parandustöö, aga mis parata. Reisile nagunii kusagile ei saa, seega kulutab need mõned sajad eurod selle nimel, et saaks vähemalt suhtest asja.

Mida ma loodan? Loodan leida ülesse meievahelise läheduse ning usalduse. Ma tahan intiimsust, tähelepanu ja armastust ja pere. Samas ma tunnen, et ka minul on piirid ning kui ma olen pere jaoks väga palju olemas, siis pole mul kedagi, kes oleks minu jaoks olemas. Kuidas saad sa olla suhtesse investeeriv, kui ei suuda endagi tassi täis hoida?

Ma tean, et mees tahab lähedust, aga kes annab puhkust mulle lähedusest? Beebi on küll osaliselt pudelilaps, aga sellest hoolimata tõstan ta kõigepealt rinnale igal toidukorral ja alles siis annan pudelist ja ka sel ajal on ta mul süles. Suurem laps nõuab samuti kaisutusi minult. Seega minu lähedusvajadus saab nende kahe inimesega täidetud ja kui mees vähegi pingutaks ja võtaks kas või beebi pudelimajanduse enda kanda, siis kasvaks ka minu võimekus talle lähedust pakkuda.

Nüüd, kui lapsed on hooti haiged olnud, siis nad 24/7 ripuvad minu küljes. Sel ajal ei taha ma mitte ühtegi kontakti ühegi teise elusolendiga. Ratsionaalselt saan ma ju aru, et ka mees vajab seda, aga miks peab üks naine seadma mehe ja lapsed endast ettepoole? Kas naise kohustus ongi olla see kõige madrats või tuulelipp, mis igas suunas lehvib, aga enda tahte järgi mitte?