VAATA TAAS | Estonias tähistati piduliku kontserdiga isadepäeva ja kuulutati välja Aasta isa 2020, kelleks sai Arvo Tuvikene
Üles astusid Eesti Teaduste Akadeemia Naiskoor, Suurupi naiskoor Meretule ja naiskoor Carmina, Rahvusooper Estonia Poistekoori Meeskvintett ja Tallinna Muusikakeskkooli noorema astme puhkpilliansambel. Lisaks lugesid luuletusi Viimsi Gümnaasiumi ja Viimsi Kooli näitetrupi Eksperiment liikmed. Tänasel isadepäeval kuulutati 22. korda välja Aasta Isa tiitlikandja.
Pikaaegne traditsioon sai alguse 1989. aastast, kui alustati ema ja isa rolli tähtsuse kajastamist ja esmakordselt kutsuti Eesti inimesi esitama Aasta Isa kandidaate 1998 aastal. Läbi aastate on inimesed aktiivselt kandidaate esitanud ja oma isa, kolleegi, sõpra tunnustada soovinud.
“2020 on olnud hullumeelne aasta ja rasked ajad pole kindlasti veel läbi. Isa roll meie laste elus muutub iga päevaga aina olulisemaks. Isa on see, kes on meie kalju, meid hoiab, armastab ja lohutab, seistes kindlalt meie eest igas vanuses.”, sõnab Eesti Naisliidu esinaine Mailis Alt.
“Arvo Tuvikene eristus teiste seast eelkõike tema väga põhjaliku iseloomustuse osas. Nii tema pere, sõbrad, juhendatavad, kui kolleegid leidsid, et ta on olnud suurepärane isa oma lastele, eeskuju nii sõpradele, juhendatavatele kui ka kolleegidele. Nautides nendega koos igat hetke oma elust”, lisab Alt.
“See on suur au, aitäh! On muidugi selge, et täna olen see üks õnnelik väga paljude isade hulgas, kes seda tiitlit väärivad. Mul oli õnn kasvada peres, kus mind armastati ja hoiti ja see tundus igati loomulik. Minagi olen püüdnud oma lastele edasi anda neid samu väärtuseid, mida olen oma vanematelt saanud. Tundub, et see on korda läinud, loomulikult koostöös oma armsa abikaasaga”, ütleb Arvo Tuvikene.
Arvo Tuvikene on lõpetanud Vändra keskkooli ja 1983. a Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia osakonna. PhD teaduskraadi kaitses ta 1997. a., teemaks biomarkerite kasutamine siseveekogude reostuse mõju hindamisel kaladele. Arvo on pärast ülikooli lõpetamist töötanud kogu aeg Võrtsjärve Limnoloogiajaamas, mille nimi on vaid aja jooksul muutunud. Praegu töötab ta hüdrobioloogia vanemteadurina Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja kesk-konnainstituudi kalanduse ja hüdrobioloogia osakonnas ja tema peamiseks uurimissuunaks on kalade füsioloogia (nende haistmine, stressitaluvus jm), biotoksikoloogia ja reostuse mõju kaladele. Lisaks lühematele kursustele välismaal on ta end erialaliselt pikemalt täiendanud Kanadas Briti Columbia Ülikoolis, USA Montana Riiklikus Ülikoolis ja Norras Oslo Ülikoolis. Arvo on väga hea teaduse populariseerija, olles avaldanud arvukalt artikleid kaladest Eesti populaarteaduslikes ajakirjades ja pidades loenguid koolide kalastusringidest kuni Keskkonnameti koolituste ja kohalike huvipäevadeni.
Ta oli peamine autor Ajakirjade Kirjastuse poolt välja antud seitset kalaliiki tutvustavate raamatute teadusliku osa kirjutamisel. Arvo tegevus teaduse populariseerijana on leidnud ka korduvat tunnustust. Nii on ta võitnud Eesti Maaülikooli teaduse populariseerimise auhinna 2013. ja 2015. aastal ning 2017. aastal Eesti teaduse populariseerimise auhinna riikliku konkursi peapreemia kategoorias "Parim teadust ja tehnoloogiat populariseeriv teadlane, ajakirjanik, õpetaja". Preemia määramise selgituses on öeldud, et ta on aastate jooksul järjepidevalt avaldanud kalandust, kalade käitumist ja kalade kui inimtoidu kvaliteeti käsitlevaid artikleid ajakirjades ning raamatusarjas. Pikem persoonilugu Arvost on ilmunud ajakirja „Kalastaja“ 2020. a. kevadnumbris nr 95. Arvo on ka mitmete erialaorganisatsioonide liige ning mängib esimest klarnetit puhkpilliorkestris „Tartu“ ja Elva muusikakooli orkestris, mis annavad kontserte nii Eestis kui välismaal.
Arvo on hea isa, eeskujuks nii oma lastele kui ka juhendatavatele. Et kalateadus on huvitav ja Arvo oskab selle ka huvitavaks rääkida, siis on ta aastate jooksul juhendanud arvukalt diplomi- ja bakalaureusetöid. Tema juhendamisel on doktorikraadini jõutud kahel ja magistrikraadini 12 korral. Seoses teadus- ja rakendusuuringutega teeb Arvo väga palju välitöid Eestis, sh vahel ka väga ekstreemsetes ja ohtlikeski tingimustes ning ta on organiseerinud ja läbi viinud ekspeditsioone ka Amazonase jõgikonnas, et uurida veekogude toiduahelaid ja kliimamuutuse võimalikke mõjusid maailma mastaabis.
