Tore oleks ju kui kõik emad viiksid end kurssi näiteks WHO soovitustega, kus on kirjas, et alates kuuendast elukuust võiks hakata maitseid tutvustama ning võiks alustada köögiviljapüreedest.
Mina olen enda lapsele sügavkülma valmistanud kõrvitsapüree ning kohe kui beebi saab kuue kuuseks, hakkan talle seda pakkuma. Eks ise asi ole, kas ta seda ka sööb.

Siiski enda veendumustest hoolimata pean taluma pea iga kord hukkamõistu kui vastan eitavalt lisatoidu osas. Minu laps ju! Miks ma pean õigustama end kui ma talle annan püreed siis, kui seda ise õigeks pean? Kõige suuremat survet avaldavad sugulastest vanem generatsioon, kes pole harjunud sellega, et rinnapiim või piimaasendaja on toit, sest nende ajal see nii ei käinud. Vanemate sugulaste osas on see isegi mõistetav. Siiski on kõige hullemad kriitikud need samad noored emad! Teine ema on otsustanud oma lapsele anda varakult püreed – no edu ja head isu! Kui aga ütlen, et pole minu laps veel midagi saanud, siis saan justkui hukkamõistu stiilis “mis sul siis viga on, et sa oma lapsele kohe püreed ei andnud kui ta neljakuusele sai?”. Olen olnud kogu aeg seda meelt, et kaas-emmesid tuleb toetada. Kas hea sõna, naeratuse või nõuga. Pole kordagi mõelnud, et teist ema tuleks hukka mõista, sest ta ei tee nagu mina!

Minu hämminguks on see tavaline nähe, et sageli just sõbrannade vahel tekib konflikt sellest, millal mingeid asju oma beebiga teha ja kui üks osapool otsustab teisiti, siis teine osapool võtab seda kui solvangut. Või siis tullakse kohe justkui väega peale ning nõutakse, et kõik peavad sama sammu astuma. Olen alati eeldanud, et iga laps on omamoodi ning iga pere on omamoodi. Kõigil on omad vajadused ja arusaamad ning neile tuleb läheneda individuaalselt.

Kui mina ei lähe arvustama kellegi menüüd või mähkmete kasutamist, siis miks tehakse seda minu puhul?

Emadena oleme ju kõik tegelikult samas paadis. Meil on üks eesmärk – lapsed tuleb kasvatada suureks võimaldades neile kõike head ja parimat. Seega, kuna püüdleme ühe eesmärgi nimel, siis võiks ju kokku hoida? Toetada? Pigem olla kohal kui küsitakse abi ja hoida suu kinni kui seda ei vajata?

Seega siis ootangi rahus, kuni laps saab kuus kuud vanaks ning hakkan talle maitseid tutvustama. Esimesed ampsud nagunii ju kõhtu ei toida ning neile järgneb kas pudel või rind. Kord hakkab ta nagunii sööma rohkem, seega milleks kiirustada?