Maria blogi: kui mõni ema tahab anda beebi esimeseks toiduks jäätist või püreestatud kabanossi, siis ei saa seda ju kuidagi takistada?

"Järjest rohkem ajab mind kimbatusse beebi lisatoiduteema. Ta on mul ju viiekuune ning kuigi tean, et ei ole veel aeg lisaga alustada, siis tunnen seda, kuidas mulle igast küljest survet avaldatakse," on Maria seekord hämmingus, et emad ei toeta teisi emasid, vaid mõistavad hukka kohe, kui milleski erimeelsusel ollakse.

Nii mõnedki emmed on hakanud oma lapsele andma püreed hetkel, mil laps on saanud neli kuud vanaks, sest pakkide peal on ju kirjas, et sellest vanusest juba võib. Ma olen selle peale kehitanud vaid õlgu ning pole kordagi läinud kellelegi moraali lugema, sest see laps pole minu. Kui tahab mõni emme oma titele anda püreestatud kabanossi esimeseks korraks, siis kes olen mina? Iga pere enda asi ju. Nõuka ajal said kahekuused kohupiima, tänapäeval alla aastasele seda kraami ei soovitata, aga kui mõni tahab anda esimeseks toiduks jäätist, siis ei saa seda ju kuidagi takistada?

Tore oleks ju kui kõik emad viiksid end kurssi näiteks WHO soovitustega, kus on kirjas, et alates kuuendast elukuust võiks hakata maitseid tutvustama ning võiks alustada köögiviljapüreedest.
Mina olen enda lapsele sügavkülma valmistanud kõrvitsapüree ning kohe kui beebi saab kuue kuuseks, hakkan talle seda pakkuma. Eks ise asi ole, kas ta seda ka sööb.

LOE KA: Beebi ema: mässasime iga päev püreedega, see põhjustas nii mulle kui lapsele pisaraid ja vastumeelsust. Ja siis tuli üks mu elu muutvamaid ärkamisi

Siiski enda veendumustest hoolimata pean taluma pea iga kord hukkamõistu kui vastan eitavalt lisatoidu osas. Minu laps ju! Miks ma pean õigustama end kui ma talle annan püreed siis, kui seda ise õigeks pean? Kõige suuremat survet avaldavad sugulastest vanem generatsioon, kes pole harjunud sellega, et rinnapiim või piimaasendaja on toit, sest nende ajal see nii ei käinud. Vanemate sugulaste osas on see isegi mõistetav. Siiski on kõige hullemad kriitikud need samad noored emad! Teine ema on otsustanud oma lapsele anda varakult püreed – no edu ja head isu! Kui aga ütlen, et pole minu laps veel midagi saanud, siis saan justkui hukkamõistu stiilis “mis sul siis viga on, et sa oma lapsele kohe püreed ei andnud kui ta neljakuusele sai?”. Olen olnud kogu aeg seda meelt, et kaas-emmesid tuleb toetada. Kas hea sõna, naeratuse või nõuga. Pole kordagi mõelnud, et teist ema tuleks hukka mõista, sest ta ei tee nagu mina!

VAATA KA: Toitumisnõustaja: need on viis eeltingimust, mis näitavad, et su beebi on lisatoiduks valmis!

Minu hämminguks on see tavaline nähe, et sageli just sõbrannade vahel tekib konflikt sellest, millal mingeid asju oma beebiga teha ja kui üks osapool otsustab teisiti, siis teine osapool võtab seda kui solvangut. Või siis tullakse kohe justkui väega peale ning nõutakse, et kõik peavad sama sammu astuma. Olen alati eeldanud, et iga laps on omamoodi ning iga pere on omamoodi. Kõigil on omad vajadused ja arusaamad ning neile tuleb läheneda individuaalselt.

Kui mina ei lähe arvustama kellegi menüüd või mähkmete kasutamist, siis miks tehakse seda minu puhul?

Emadena oleme ju kõik tegelikult samas paadis. Meil on üks eesmärk – lapsed tuleb kasvatada suureks võimaldades neile kõike head ja parimat. Seega, kuna püüdleme ühe eesmärgi nimel, siis võiks ju kokku hoida? Toetada? Pigem olla kohal kui küsitakse abi ja hoida suu kinni kui seda ei vajata?

Seega siis ootangi rahus, kuni laps saab kuus kuud vanaks ning hakkan talle maitseid tutvustama. Esimesed ampsud nagunii ju kõhtu ei toida ning neile järgneb kas pudel või rind. Kord hakkab ta nagunii sööma rohkem, seega milleks kiirustada?

LOE KA: Kodumaised viljad valmivad. Mida ja millal oma beebile pakkuda?