Vaido Neigaus: te ei kujuta ette kui õelad võivad lapsed olla, ühel hetkel ei hoolinud ma tagajägedest ja hakkasin ka torkijale vastu

Laulja Vaido Neigause raamat „Mees metsast” on eelkõige unistuste täitumise lugu. Tema lapsepõlv möödus väikeses kohas, kus inimestel pole midagi teha ja kõik, mis erineb, tekitab viha selle erineva vastu. Kiusamine õnneks ei murdnud Neigaust, vaid aitas tal ennast avastada ja mõista.

Helle ja Kadri

Kui kool algas, olid Neigausel alati õpetajatele lilled olemas, sest need küsis ta tavaliselt sõbra Siivo vanaema käest. See oli justkui traditsioon, et 1. septembril koputas Neigaus vanamemme uksele ja palus tema aiast lilli. Neigaus elas koolile lähedal ja kui ta hommikul köögiaknast välja vaatas, nägi ta õpilasi kooli minemas. Neid polnud mitte mõni, vaid sadu ja sadu. Vändra Gümnaasiumis käis väga palju lapsi ja kui koolikell helises, olid koridorid paksult õpilasi täis.

Koolis olid Neigausi lemmikained muusika ja kunstiõpetus. „Teised õppeained olid nii ja naa. Matemaatika, keemia ja füüsika ei meeldinud kohe üldse,” meenutab Neigaus. Kui nendes ainetes oli test, siis tegi ta alati spikri kaasa. Kuigi oli neid, kes spikerdamisega vahele jäid, siis temal õnnestus pääseda ja seda kusjuures alati. Ta ei jäänud oma kooliaja jooksul mitte kordagi vahele.

Kui Siivot ei olnud, siis hängis Neigaus teiste lastega ja oli üldiselt ka koolis nendesamade semudega vahetundide ajal koos. Lisaks suhtles ta aktiivsemalt paari tüdrukuga, kes elasid alevikust natuke eemal. „Nad olid asjalikud ja väga jutukad ning mul oli nendega palju teemasid, mille üle arutada. Põhiline oli kooliga seotud, sest ka neid mõlemat narriti ja räägiti nende kohta halba,” räägib Neigaus.

Tüdrukute nimed olid Helle ja Kadri. Hellel olid tumemustad juuksed ja Neigaus mäletab, et Helle fännas sellist bändi nagu Sylver. Kadri oli pikemat kasvu ja teda narriti ilmselt ainuüksi sellepärast, et tal oli tugev lõuakontuur ja laiemad õlad ehk siis tuleb tunnistada, et ta oli veidi mehelikuma kehaehitusega. „Me olime võib-olla veidrikud ja mõned õpilased mõnitasid mindki. Seda oli raske mõista, sest enda meelest ja pealtnäha olin täiesti tavaline laps. Ma ei ütleks, et ma paistsin silma millegi erilisega, kuid ju ma siis olin teistmoodi,” arvab Neigaus.

Nende sõpradega, kes elasid Neigausiga samas alevis, oli asi väga hull, sest neid kiusati vahetpidamata. „Ma ei taha inimeste kohta halvasti öelda ja kedagi solvata, kuid ütleme nii, et ema oli neil veidi selline lohakas. Ja kui neil kodus ikka mingi suurem tüli oli, siis ema hääl kajas üle terve alevi nii, et kõik kuulsid,” meenutab Neigaus. Kord sai tüdrukute ema oma õe peale väga vihaseks ja läks lõi rusikaga esimesel korrusel elava õe aknaklaasi puruks.

Kiusamine jõuab Vaidoni

Kuna Neigaus naabrilastega ikka omajagu sõbrustas, siis hakati ka teda koolis kiusama. „Ja te ei kujuta ette, kui julmad võivad lapsed olla oma ütlemistes,” ütleb Neigaus. Alatasa tehti talle selgeks, kui sitt ja ebavajalik inimene ta on. Tema kooliasju lõhuti ja koolikott visati korduvalt teise korruse aknast alla. Ta polnud loomult ka selline, kes läheks kituma, ja isegi kui ükskord ta tõesti enam ei suutnud seda taluda ja rääkis õpetajale, siis ütles too, et Vaido olevat kitupunn. Võimalik, et õpetaja ei teadnud olukorra tõsidust ja tal polnud lihtsalt kokkupuuteid ja kogemusi sellistes olukordades.
Kord loobiti Neigausi asju üle terve klassi ja ta lihtsalt ei jaksanud enam kannatada sellist käitumist. Ta võttis oma päeviku ja lennutas selle ühele klassivennale niimoodi mööda larfi, et „morssi” lendas. Sealt polnud midagi head loota ja mindi õpetajale kaebama. Lõpuks oli hoopis Neigaus see, kes oli kõiges süüdi ja pidi vastust andma. Isegi kui ta selgitas, mis seal tegelikult toimus, ei pilgutanud õpetaja silmagi ega tahtnud teda kuulata.

„Kõige nõmedam tunne oli see, kui ma nägin kõrvalt, kuidas teised klassis viibijad samal ajal irvitasid ja parastasid. Ma arvan, et ma ei olnud õpetaja silmis just klassi priimuste hulgas ja tema soosingut ei võitnud ma kunagi. See tunne tegelikult oli väga sitt ja tekitas mõtte, et mind ei ole siia maailma vaja,” räägib Neigaus.

Ta hakkas kooli vihkama, läks sinna vastumeelselt ja tema huvi õppimise vastu kadus täielikult. Ta ei süvenenud asjadesse ja nii hakkasid ka hinded järjest halvemaks muutuma. Isegi kui ta koolis käis, üritas ta liikuda koridorides samal ajal õpetajatega, et kellelegi ette ei jääks. Söögivahetunnil istus ta koridoris ja ootas, millal teised söömise lõpetavad, et saaks ka ise midagi kiiruga hamba alla.

Isegi kui Neigaus läks üksinda poodi, siis oli ta alati valvel ja kartis, et äkki tuleb kuskilt mingi klassivendade gäng ja annab peksa. „Ma kartsin, sest mind ähvardati kogu aeg. Ma olin pidevalt pinges ja hirmul,” ütleb ta.

Tüdrukudki hoidsid temast eemale. Paar tüdrukut olid isegi sellised, kes olid ikka väga õelad oma ütlemistes. Nende soov oli, et Vaido ennast ära tapaks, sest ta pidavat olema täielik väärakas ja kole. Neigaus hakkas kodus päris tihti vaatama peeglisse, sest talle sisendati päevast päeva seda, kui rõve ta välja näeb. Paar vistrikku võis tal sel ajal tegelikult näos juba olla, kuid neid oli ka teistel. „Ma ei usu, et asi oli selles, vaid lihtsalt taheti, et ma ennast halvasti tunneks,” sõnab Neigaus.

Klassis istus tema kõrval klassivend, kellele ta samuti ette jäi ja kes teda tunni ajal vahel nõelaga torkas. Neigaus palus korduvalt, et ta lõpetaks, kuid ta ei teinud seda kuulmagi. Kui ta ükskord jälle torkama hakkas, võttis Neigaus oma äsja teritatud hariliku pliiatsi ja torkas teda sellega nii, et pliiatsitera talle kätte kinni jäi. Ta ehmus ja küsis, kas Neigaus on täitsa hulluks läinud. Vaido vastas: „Nüüd tead, mis tunne see on.” Neigausel oli täiesti suva, mis jama sellest tulla võiks. Peale seda ei puutunud klassivend Neigaust kordagi ja õpetajale ka sellest midagi ei rääkinud. See lihtsalt oli hetk, kui Neigaus tundis, et kannatus katkeb, ja see tundus ainus lahendus.