25. rasedusnädalal sündinud kaksikutest vaid üks ületas raskused: õnneks oli meil kuvöösis naeratav tütreke, kes kasvas ka venna eest

“Arstid hoiatasid, et mu kaksikud võivad sündida sügavalt enneaegsena. Ma ei uskunud neid, ei arvanud hetkekski, et meiega võiks nii minna. Minuga halvad asjad lihtsalt ei juhtu!” meenutab Helen.

Terve Heleni rasedus kulges siiski pidevate verejooksudega haiglas olles ja pärast 21. nädalat teda enam koju ei lastudki. "Olin rangel voodi­režiimil, tohtides algul tõusta vaid tualetti ja pesema minekuks, viimased kaks nädalat ei lubatud mulle enam sedagi..." meenutab naine. Teda valdasid küsimused, hirm ja teadmatus. “Kui kaua ma veel rase olen? Mis edasi saab? Mis saab mu tütrekesest? Kas ma pean temast loobuma? Kas ma pean mõlemast oma lapsest loobuma?”

Kui rasedust oli täitunud 24 nädalat ja 5 päeva, algas lakkamatu verejooks ning ema viidi keisrilõikele. Sündisid 652-grammine poiss ja 632-grammine tüdruk. Esimest korda ise beebide juurde pääsedes ei märganudki ta kohe lapsi, kuna nad olid nii pisid. Teki nurga alt ilmusid siiski imetillukesed beebikekesed nähtavale “Ja seal ta oli, minu väike pojake. Uskumatu! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada... Seal oligi keegi ja see keegi oli minu poeg! Ja mul on nüüd tütar! Mul on kolm last!” oli Helen pisarateni liigutatud ning südamest uhke, et kaksikud olid tublisti sündinud.

Sellega polnud aga Kristjani ja Heleni lugu veel sugugi lõppenud - ees ootas pooltest keerulist aastat katsumusi, aga ka õnnestumisi. 

Kui kaksikud olid seitse nädalat vastu pidanud, sai Helen ühel hommikul haiglast kõne