Pere ja Kodu ühe artikli all nägin küsitlust, palju vanemad plaanivad ühe lapse kingile kulutada ja seal näis populaarseim vastus 25-50 eurot. Juba keldris olev lelu maksis 200. Neli korda rohkem! Kas see on okei? Selle arvelt ei jää säästmata ega midagi tegemata, seda enam ütleb mees mulle "mis siis" ja hea meelega teeb järgmiselgi korral ilmselt sellises suurusjärgus tellimuse kingitusele, aga kas see ikka on arukas? Veidi räägib minus ka aina kasvav ületarbimise vastane. Mees, kes muidu pigem ihne, kingieelarvest jõulude ja lapse puhul kuulda ei taha, mulle tundub aga ikka 200 nii summaliselt kui ka lihtsalt plastikust lelude eest liig mis liig.

Tüli kiskuda ka ei taha üldse, aga veidi näribv teadmine, et mina oma kauaigatsetud mööblit nii kergekäeliselt küll tellida ei suuda... Ehk olen hoopis lihtsalt kade?