Maria hädas lapse unega: õhtul protsesteerib, nii et beebi ärkab ja hommikul heidab ette, et käsutan
Nüüd aga viimased paar nädalat kindlasti on suurem hakanud protesteerima. Tema ei taha minna magama kui aeg käes kuigi alati on pikalt ette räägitud ja alati sama kell vaja pessu minna. Nii mitugi korda on sellele kõigele järgnenud uute tasemeteni kõrguvad helilained, mis ei ole võimaldanud beebil oma und jätkata.
Ma olen kursis sellega, et beebidel toimuvad episooditi unetsükli muutused ning meil see periood hakkab ka lõppema. Samas pole ma kordagi uurinud, kas sellised asjad on ka suurematel lastel või on tegemist mingi trotsiga. Alles ühel hommikul kuulsin lapse käest, kuidas ma teda kogu aeg kamandan kui hommikuti riidesse palun panna või hambaid pesema saadan. Samas need “käsud” on meie peres igahommikused, sest laps lihtsalt pole hommikuinimene. Oleks tema teha, siis ta ärkaks rahus tunnikese või kaks, peseks hambad ja riideid ei vahetaks üldse. Ta on inimene, kes armastab oma pidžaamat ja võib südamerahus terve päeva selles veeta.
Samas nüüd jõulude tulekuga olen saanud ta ärkamise kiiremaks - nimelt palun tal sussi sisse piiluma minna, kas päkapikk on käinud. Varasemalt on olnud ärkamine tal justkui õudusunenägu. Samas nädalavahetustel ja vabadel päevadel võib ta ärgata täpselt nii kaua kui soovib.
Beebi on aga vastupidine - tema armastab ärgata vara ja juba hommiku enne kella seitset on ta mind äratamas. Päevasel ajal magab ta vankris mõnuga kuni neli tundi ja sellest pikast unest talle piisab. Vahel kui on intensiivsemad päevad, siis soovib teha kaks väiksemat und lisaks, aga enamasti on pikk ööuni koos pika lõunaunega.
Praegusel hetkel olen beebile tänulik ka selle eest, et ta on lubanud mul mõned ööd rahulikumalt magada, äratades mind vaid korra. Ma mäletan seda aega, kus suurem laps ei osanud öösiti üldse magada. Kui ta sai mähkmevabaks, siis käis ise kord öösel vetsus, aga sageli see käik lõppes sellega, kus tuli mind äratama, et siis saaks natuke piima juua.
Nii me kahekesi köögis seisimegi. Sellised olid kõik ööd kuni ta sai neljaseks ning pärast seda juhtub öiseid ärkamisi periooditi. Viimastel kuudel on ta hooti näinud halbu unenägusid, aga muidu magab kõik ööd korralikult. Seega võin väita, et kindlasti neli-viis aastat ta lihtsalt ei lasknud mul korralikult magada. Beebiga ma ei oska midagi arvata. Olen tänulik iga tunni eest, mis ta kauem magab. Päevasel ajal ma magada ei oska ning seega ongi hea kui saab sellevõrra pikemalt öösiti.
Ka söömisega on iseärased lood. Kui püree lükkas ta suust välja, siis näputoit tundub sobivat. Natukene hirmutav on anda kuuekuusele toitu ette tükkidena, aga vähemalt paneb ta neid tükke suhu ja laseb neil seal veidike ringi käia enne kui välja sülitab. Näppude vahel teeb ta osad tükid peenemakski ning nii mõnigi neist ka kõhtu on jõudnud. Loodetavasti see näputoitumine viib selleni, kus ta hakkab ise veel isukamalt sööma ja saab aru, et mitte vaid piim pole ravi tühja kõhu vastu.
