Tundliku lapse ema ja perenõustaja: on näha, kuidas kinnijäänud tunne mu lapses mürgeldama hakkab, aga täna oskame sellega toime tulla!

„Mul on kolm poega ja üks tütar. Tütar on tundlik ja kõik, mis toimub või ei toimu, võib tema üsna habrast tasakaalu kõigutada. Tunded kasvavad teinekord nii suureks, et ei mahu enam tema sisse ära. See on peaaegu füüsiliselt nähtav, kuidas kinnijäänud tunne temas mürgeldama hakkab. Meil kõigil peres on vahel päris raske selle tunnistajaks olla. Kõige raskem on muidugi tal endal,“ räägib ema ja Inspire keskuse terapeut Liina Lehtla loo, mis võiks aidata teisigi tundliku loomuga laste vanemaid.

Ta toob lugejateni lühendatud kujul dialoogi tütrega, pärast mida sai rahu majja nende kodus.

Vestluse osaline on ema Liina ja tütar Liisi, kes on tänaseks 10-aastane.

Ühel õhtul, kui kõik „jälle väga halvasti“ oli, arenes ema ja tütre vahel järgmine vestlus:

Liina: Üks tark tädi õpetas mulle kunagi, et haiget teevad ainult need tunded, mida me enda sees vangis hoiame.
Liisi: Mis mõttes – vangis?
Liina: Ta üles, et kujuta ette, et sinu see on üks vangikong. Ja seal sees on sinu tunne. Sa oled ta sinna kinni pannud. Tal on paha ja üksildane olla seal. Ta ütles, et meie tunded on energia ja energia peab saama vabalt voolata. Ehk tulla ja minna siis, kui ta tahab.
Liisi: Mulle ei meeldi sõna energia! Nõme sõna.
Liina: Kuidas sa siis tahaks oma tunnet nimetada? Millisena ta end sulle näitab? Mis värvi ta on? Mis kujuga? Suur või väike?
Liisi: Ta on loom. Nagu lakaga tiiger. Tal on tiivad ja pikad küüned. Ja ta oskab tuld pursata nagu draakon.
Liina: Mis ta seal teeb?
Liisi: Ta on vihane. Väga vihane. Käib edasi-tagasi, kraabib ja uriseb.
Liina: Kas sa tead, mis teda vihastab? Võib-olla see teebki vihaseks, kui peab seal kitsas puuris olema, üksi ja välja ei lasta?
Liisi: Hmm…
Liina: Tead, ma olen kuulnud, et viha all on hoopis kurbus. Kas tal võib ka nii olla?
Liisi: Vist küll.
Liina: Mida sina siis vajad, kui sa kurb oled?
Liisi: Sõpra. Ja kaisukat. Ja kellegagi rääkida.
Liina: Sõpra, kes lohutaks ja kuulaks sind?
Liisi: Jah. Aga sellist sõpra pole olemas! Ta on täitsa üksi. Sellepärast ta ongi nii vihane!
Liina: Aga kui oleks olemas, milline see sõber siis välja näeks?
Liisi: Ta oleks ka loom. Tema moodi. Aga tal tulevad lumehelbed suust välja. Ta võiks talle kaisuka viia.
Liina: Kas ta julgeb? Kas ta ei karda tema viha?
Liisi: Ta ei karda midagi!
Liina: Ok. Las ta viib siis. Kuidas ta saab selle talle anda, kui puuri uks kinni on?
Liisi: Ta põletab tulega ukse maha.
Liina: Või nii. Kas su puuriloom tuleb nüüd välja?
Liisi: Ei tule. Ta poeb nurka ja uriseb.
Liina: Ta pole harjunud välja käima? Kas ta ei usu, et ta on nüüd vaba?
Liisi: Jah. Ja ta kardab.
Liina: Sa saad temaga rääkida. Temalt andeks paluda, et sa ta endasse võtsid ja jätsid. See, et sa võtsid, oli vajalik, aga jätmine oli viga. Nüüd on ta nii kaua sinu sees vangis olnud, et on unustanud, kui hea on vabaduses elada. Sa pead teda julgustama.
Liisi: Miks ta siis üldse tuli?
Liina: Et sulle teada anda, mida sa praegu vajad. Iga tunne – ehk loom, nagu sina teda näed – tuleb asja pärast. Viha, kurbus, hirm – kõik nad tulevad oma sõnumiga. Kuidas sa muidu teaksid, et vajad lohutust või kallistust või mingist olukorrast lahkumist? Sina võta sõnum vastu, aga lase loomal minna!
Liisi: Aga kui ta välja tuleb, siis jääb seal sees ju täitsa tühjaks! Ma ei taha, et ta ära läheb!
Liina: Usu mind, iga tunne, iga loom, kellele sa vabaduse annad ja kes saab vabalt tulla ja minna, on nagu sõber, kes tuleb ikka ja uuesti tagasi, kui sa teda vajad! Ja kurbus, kellele sa vabaduse annad, ei ole enam kurbus, vaid hoopis rõõm!

"Sellest ajast, kui „tundeloomad“ tütre sisse elama tulid, on meil rahu majas. Kui jälle midagi häirivat juhtub, mis tunded sassi lööb, siis aitan tal järele vaadata, kas „vangikongi uks“ on ikka lahti. Kui ei ole, siis arutame, kuidas uks taas lahti teha ja mida on loomal vaja, et ta saaks välja tulla. Iga päevaga vajab ta selles aina vähem minu abi. Tema käsutuses on toimiv tööriist, mis annab võimaluse mõjutada seda, mis temaga toimub. „Tundeloomadest“ on saanud justkui lemmikloomad, keda kenasti kohelda ja poputada. Nendega jagatakse piparkooki ja neil lubatakse oma õlal istuda. Mulle tundub, et nad nurruvad rahulolevalt," räägib Liina, kuidas nad oma pere jaoks toimiva meetodi leidsid.