Nüüd kõik kordub. Statistika kohaselt suurenes laste seas enesetappude arv. Ja peamiselt seetõttu, et nad olid isoleeritud teistest inimestest, see tekitab depressiooni ja lõpuks kaobki eluisu.

Nüüd kõik kordub - lapsed saadetakse distantsõppele, huvirühmad pannakse kinni. On vaid ajaküsimus kui see ajutine lahendus püsivaks osutub. Ma saan vaid õnne tänada, et minu laps veel koolis ei käi ja selleks ajaks kui ta sinna jõuab, siis äkki on mingisugunegi normaalsus elus taastunud. Ilmselt paljud nüüd peavad mind egoistiks pelgalt seetõttu, et koduse emana lasen lapsel südamerahus lasteaias edasi käia. Jah, lasen. Juba seetõttu, et ta saaks suhelda viimse minutini oma sõpradega. Lisaks on käsil viimane lasteaia-aasta ning ettevalmistused kooliks on täies hoos.

Praeguseks on suletud kõik ta trennid, külaskäigud sõprade juurde on kadunud ja see viimane omaealistega suhtluskeskkond ongi lasteaed. Loetud päevade pärast jääb ta koos meiega koduseks ja puhkab mõned nädalad.

Ma olen sageli mõelnud, et koolides võiks käia psühholoog igas klassis lastega rääkimas kasvõi kord kuus. Tuletada end meelde ja julgustada enda juurde tulemast. Kahjuks aga on koolis psühholooge liiga vähe abivajajate kohta. Lisaks ümbritseb nende juures käimist valehäbi. Kui laps mõistaks ja saaks tuge sellistel aegadel eriti, oleksid nad tulevikus tervemad ja tugevamad inimesed. Kahjuks lapsevanemad alati ei märka oma lapsi, ollakse nii iseenda asjadesse uppunud, et lapse mure jääb kahesilma vahele. Paljudel on praegusel ajal kirves peakohal - kas töö jääb alles, kas arved saab makstud, kas toidu saab lauale.

Seega on kurb, et kogu see koroonavärk kõiki sel moel mõjutab ja kohati tundub, et kevadest pole keegi õppust võtnud. Loodetavasti need praegused piirangud võimaldavad hiljem tagasi kooli naasta. Loodetavasti saavad varsti lapsed tagasi oma huviringid ja trennid.