Ema: pool sammu veel ja meie suhe oleks surnud. Võtsin aja tööpäevast viimasel sekundil ja klaasi veini kõrvale, et see päästa

Teadsin, et päev on ainus aeg, mil rahus nutta, karjuda või ideaalis rääkida saame. Enamasti näeb see muidugi nii välja, et mina räägin, kuni tema kannatus katkeb – siis ma nutan ja tema on kuri. Selleleni lootsingi pärast kolmepäevast klassikalise Eesti mehe rääkima muukimist jõuda - mingigi emotsioonini, mis ütleks, mis nüüd siis ikkagi lahti meie suhtes on.

Olin jõudnud end süüdistada paari päevaga juba sajas surmapatus, mananud silme ette kõik viimaste kuude ütlemised ja sain aru, et ilmselt pääsu enam pole ja meiega on lõpp, ent pidin veel proovima. Ma tegelikult ju armastan teda, olgugi, et ei tema ega mina seda enam välja näitama ei kippunud sugugi. Peas vasardas vaid tsitaat: "Abielu on küsimine: "mis poest vaja on", kuni üks teist sureb". See tundus nii õige meie kohta ja samas nii vale.

Võtsin klaasi veini. Jah, umbes kell 13 päeval ja seedisin pika kangutamise peale saadud nappi infot. Võtsin aja, sest sain aru, et see on viimane hetk midagi päästa