Oleks seda vaid varem teadnud! Kahe ema kogemus: laste kogelusel ja närvilisusel oli üks põhjus, mille peale keegi tulla ei osanud

Maili noorem poeg Markus oli algul üsna lihtne beebi – uinus iseseisvalt ja magas hästi. Lapse kaheksakuuseks saades aga muutus kõik. Äkki Markus enam õhtuti korralikult uinuda ei suutnud ja vajas aina enam lähedust.

Algul pidas Maili seda mõneks arengufaasiks või hammaste tuleku vaevaks ja lootis, et see etapp möödub. Mida aeg edasi, seda rahutumaks beebi ja ta uni aga muutusid. “Algul jäi ta magama mu rinnal ja sain ta poolunes voodisse tõsta. Edasi ei lasknud ta end voodisse panna. Viimaks ei nõustunud kaisuski magama, pidin teda magavana süles õõtsutama. Ta uni oli väga rahutu ja ta ärkas öösiti iga tunni järel suure nutuga.” 

LOE KA: Pead oma last totaalseks laiskloomaks? Need on varjatud põhjused, mis tal tegelikult viga võib olla

Kristina poeg Tormi oli aga kiire kõnearenguga, ta hakkas rääkima juba kaheseks saades. Suvel enne kolmandat sünnipäeva hakkas ta aga ootamatult kogelema. Probleem algas vaikselt, kuid paari kuuga paisus nii suureks, et Tormi ei saanud end üldse väljendatud... lasteaia õpetaja ütles, et pole oma pika töökogemuse juures nii tõsist kogelemist kohanudki.

Maili ja Kristina laste pealtnäha täiesti erinevaid tervisemuresid ühendas aga üks asi, mille peale esiti tulla keegi ei osanud.