Mäletan ka oma lapsepõlvest, kuidas me pärastlõunasel ajal koos vanematega vanaisa ja vanaema juurde sõitsime. Minek ei olnud pikk ja jõudsime kohale veel enne kui üldse verivorstid valmis said. Ja seda sõna otseses mõttes. Tavaliselt nägime majja sisenedes, kuidas vanaema vereseguseid kruupe soolde pistis ja näppude vahel vorstideks vormis.

Mäletan siiani, kuidas just needsamad verivorstid ja vanaema tehtud piparkoogid olid parimad, mis eales söönud. Peale suurt ja pikaajalist söömist pere keskel saadeti lapsed elutuppa telekat vaatama ja jõuluvana ootama. Seejärel ta tuligi: istus maha ja kuulas ära kannatlikult kõikide laste laulud ja luuletused. Alguses kui lapsi oli vähe, käis asi kiirelt, aga mingil hetkel lisandusid ka onude-tädide lapsed ja siis võis see etendus ikka tunni-kaks võtta.

Praeguseks on see kõik vaid mälestus ja enamikes kodudes ei ole ka jõuluvana käimas. Päkapikud toovad kingikoti ukse taha ja siis lahkuvad luuletusi ja laule kuulmata. Hilisemas vanuses, kui see trall läbi sai, siis algas tühi passimine. Telekast justkui midagi ei tulnud, aga õue sõprade juurde ka minna ei tohtinud. Hiljem sai see aeg sisustatud telefonis istumisega, sest polnud nagu perega millestki rääkida. See oli siis mu teismelise aastatel.

Käesolev aasta on aga mõneti eriline. Keegi ei tea, kas minna ja saada kokku sugulastega. Äkki seda tehes on võimalik nakatuda ja siis on aastavahetuse pidustused mokas? Ja kui ei saa haigust, kas see oleks mõistlik tegu? Ma tean väga paljusid, kelle peredes ei muutu mitte midagi. Saadaksegi suures pereringis kokku ja peetakse jõule. Ka mu enda suguvõsa koguneb ilmselt kusagile suunda. Meie aga abikaasaga otsustasime, et kuna on beebi esimesed jõulud ja ma olen nii väsinud viimasel ajal olnud, siis oleme kodused. Loodame sellele, et hommikuti lasevad lapsed kauem magada ja puhkame.

Teeme traditsioonilise jõululaua, toome kuuse ja paneme kingid kuuse alla jutuga, et päkapikud tõid. Hilisemaid perekülastusi plaanis pole. Võtame vabalt ja oleme. Ja kui aus olla, siis sedamoodi polegi me kunagi jõule pidanud ja see mõte, et ei pea tormama kuskile, on nii vabastav. Eks kindlasti mõned imestavad, kuhu me jääme, aga õnneks on võimalik beebit vabandusena kasutada. Hea on ka see, et sugulastele saab alati võtta videokõne kui peaks neid puudust tundma. Ja kui ei ole hordi kokku tulemas, saab ka laua katta vaid endale meelepärasega.