Praeguseks on meie peres veel kaks pisikest (üks 2-aastane ja üks 4-kuune). Peale kolmanda lapse sündi hakkasin ma koheselt meest kõikidesse tegevustesse kaasa haarama (arstilkäigud, beebide võimlemised), alguses käisime igal pool koos, mõne aja pärast käis ta lapsega arstil juba ka üksi. Rääkimata öistest söötmistest, mähkmete vahetusest või vannitamisest.

Isegi kahel nädalasel reisil käisin nii, et mees oli lastega kodus. Sama muster on jätkunud ka nüüd peale neljanda lapse sündi - me oleme võrdsed lapsevanemad kõikidele lastele. Süütunne on kadunud, sest nüüd teadvustan ma, et minu pere on õnnelik, kui mina olen õnnelik. Ja selleks on vaja ka mul oma tassi täita - kohvitada sõbrannadega, poodelda (kas või tundide viisi ennastunustavalt ilma ühegi mehe telefonikõneta, et millal ma koju jõuan) või minna üksi paariks päevaks spaasse.

Praeguseks on see olnud minu teadlik töö aastaid, et meie peres valitseks harmoonia ja üksteise mõistmine, et kõik tunneksid end võrdselt, kuigi sisemuses tean, et ennast pean ma siiski kõige tähtsamaks ja enda jaoks on mu vajadused esmatasandil.