Kingitus tellijatele | Kuidas suhelda rahumeelselt ja eakohaselt ja teha nii, et kaklustel peres oleks lõpp?

Pere ja Kodu videokoolitusest saad teada, kuidas erinevas vanuses lastega niimoodi suhelda, et igast keerulisemast vestlusest ei kujuneks vaidlus ja sellest omakorda pisarate, asjade loopimise või mossitamisega lõppev tüli. Nende soovituste abil õpite peres üksteist kuulama riidu minemata.

Õnne Õnne Aas-Udam on psühholoogiline nõustaja ja loovterapeut. Ta on abielus ja kahe lapse ema. Pere ja Kodu perekoolis jagab suurte kogemustega terapeut soovitusi, kuidas lastele tülideta piire seada.

Ühelt poolt võib vanem olla rõõmus, kui tema laps vaidleb ja vastandub — järelikult on vanema ja lapse vahel piisavalt hea suhe, et laps julgeb väljendada oma eriarvamusi. Teisalt võib vanem kogeda sagedase vaidlemise korral suurt frustratsiooni — pettumust iseenda vanemlike oskuste vähesuse üle. Lapsepoolne soov iga asja üle vaielda võib tekitada vanemas tunde, et laps ei austa teda üldse.

Armsad Pere ja Kodu sõbrad!

Siin olevad avaldatud materjalid (artiklid, videod, fotod jne) on kaitstud autoriõigustega ning nende kopeerimine ja levitamine on ilma Ekspress Meedia nõusolekuta keelatud. Seaduse rikkumisega võib kaasneda rahaline nõue.

Palume hoiduda artiklite tervikuna või ka suurte artikli osade jagamisest, et vältida autoriõiguste rikkumist ja meie ettevõttele kahju tekitamist ning sellega kaasneda võivaid rahalisi nõudeid. 

See ei pea aga sugugi nii olema. Igas vanuses lapsega suhtlemise juures on omad põhimõtted, mida järgides saad oma koju luua tülitsemishirmust vaba õhkkonna. Tutvustame põhjalikus videokoolituses erinevaid viise, mille abil saad luua lapsega sooja ja usaldusliku suhte ka siis, kui te alati kõiges ühel meelel pole.

Vaidlemine on suhteprobleem

Kui sulle tundub, et laps ignoreerib iga viimast kui palvet ja sina selle peale ärritud ning hakkad lapse peale karjuma, siis viitab see suhteprobleemile.

Lahendus: alusta suhte parandamisest, siis soovib laps sinuga ka koostööd teha (sinu soovidele/ettepanekutele vastu tulla, öelda sulle “jah”).

Kuidas alustada suhte parandamist?

Loo kontakt, side — kükita lapse tasandile, ütle lapse nimi, vaata talle silma, puuduta õlast.

Sina-mina aeg — see tähendab, et toimetate vaid kahekesi, (vanem ja laps) tehes midagi, mis sinu lapsele rõõmu ja huvi pakub. On see koos jalutamine, müramine, pildiraamatute vaatamine, värvimine/joonistamine, laulmine, lemmikmänguasjadega mängimine jne. jne.— oluline on, et tegevus meeldiks just sinu lapsele.

Küsida tulekski just lapselt, mida ta teha sooviks.
Ajaliselt võiks see olla 20-30 minutit, mille jooksul laps saab vanema jäägitu tähelepanu osaliseks. Läbi selle tajub ta, et teda armastatakse ja et ta on oma vanemale oluline ja kallis. Selliste sina-mina tegevuste kaudu saab täidetud nö lapse armastuse (ja tähelepanuvajaduse) tass.

Igapäevane side — laps tunneb, et oled temaga füüsiliselt seotud — toetavad rituaalid: kallistused hommikul, õhtul. Vajame 4 kallistust päevas, et eluga toime tulla, sideme säilitamisks vajame 8-t kallistust, kasvamiseks ja arenguks on vaja lausa 12-t kallistust.

* lülitage kodus olles oma digividinad välja;

* sööge koos perega õhtusööki (või hommikusööki);

* “viis ühele” reegel- kui suhtlemine lapsega tundub pingeline, tuleb lähitulevikus leida viis võimalust, kuidas temaga positiivset sidet luua.

Iseenesest on see laste loomuliku arengu, minapildi kujunemise osa, kui laps vaidleb vanemale vastu. Niiviisi püüavad nad saavutada kontolli oma elude üle, soovides, et me respekteeriks neid kui iseseisvaid indiviide (oma mõtete-tunnete-soovidega inimesi).

Eri vanuses lapsed

Alla 3-aastasega polegi mõtet vaielda. Pigem ütle talle, millist käitumist temalt ootad.

A) Paku valikut (punased v kollased sukkpüksid);

B) selgita lihtsalt- läheme üle tee ja ma hoian sul käest kinni, nii on meil turvaline.

Alla 8-aastased ei mõista veel vanema pikki loogilisi selgitusi.

Kui sa ei saa nõustuda lapsega, ütle: “Tundub põnev mõte, kahjuks ei saa ma sellega nõustuda, sest…”

Umbes 9. eluaasta paiku suudavad lapsed oma soove ka adekvaatselt põhjendada ja teemal argumenteerida, see on seotud tema loogilise mõtlemise arenguga.

Vanem kui eeskuju ja hoiaku kujundaja

Kõigil on õigus oma arvamusele: kui soovid, et laps oskaks oma eriarvamusi väljendada rahulikult ja häält tõstmata ning vihaselt reageerimata ja konflikti minemata, peab laps nägema, kuidas ta vanemad omavahel või temaga tõsistel teemadel arutlevad ja/või vaidlevad. Karjumata, kaklemata, teineteist austaval moel.

Vanem võiks õpetada lapsele “viisaka vaidlemise” tehnikat, sellega anname lapsele kaasa kasuliku eluoskuse.

Oma seisukohtade selge väljendamine tuleb kindlasti tulevikus kasuks: “Räägime kordamööda. Sina ütled oma seisukoha, mina kuulan sind ja sõnastan kuuldu tagasi ja kui sa oled nõus, - jah, see oli see, millest rääkisin,- alles siis ütlen ma oma argumendi; sina kuulad, mida ma ütlesin, sõnastad mulle tagasi mida kuulsid ja kui olen nõus, et jah, see oli see, mida ütlesin,- siis on jälle sinu kord üks oma argument esitada.”

Nii suureneb võimalus, et kasvab vastastikune teineteisemõistmine ja/või lähenetakse teineteise arusaamadele. Vanem saab võimalusel arvestadagi lapse argumentidega. Vajadusel liigutakse seejärel edasi ühisele probleemilahendusele ja leitakse mõlemat osapoolt rahuldav lahendus.

See kõik võib esialgu tunduda raske, aga kui olla järjekindel ja kasvatada ka ennast, mitte üksnes last, siis saadab sind kindlasti edu. Paremaks muutub nii läbisaamine lapsega kui kogu pere sisekliima.

6 võimalust, kuidas lõpetada ühe pere laste omavaheline rivaalitsemine ja üksteise kallal nokkimine

"Ema, ta kutsus mind koleda nimega!" "Ei kutsunud, sa valetaja!" Kutsusid küll! Ema, ta teeb seda alati, aga nii, et sa ei näe!" Lõpeta ära sa lollakas!" "Ise oled loll, ma veel näitan sulle!"

Päris tuttav, eks. Ühe pere lapsed, kes võiksid olla parimad sõbrad, enamuse ajast hoopis kiusavad üksteteist. Pidev nägelemine tekitab kõikidele stressi ka siis, kui on esialgu vaid süütuna näiv nokkimine.

Kui laste selline omavaheline suhtlusviis jätkub, võidakse jõuda tõsiste solvanguteni, mis kahjustavad laste minapilti ja enesehinnangut. Kui vastasikku loobitakse paikapanevaid väljendeid nagu sa oled kole, paks inetu, idioot, jne, siis peaksid häirekellad kindlasti lööma hakkama.

Nad teevad seda, sest neil lastakse seda teha

Ühe pere lapsed hakkavad kiuslema ja üksteist narrima erinevatel põhjustel, olgu selleks siis lihtsalt igavus, armukadedus, lihtsalt harjumus üksteise kallal naakuda, erinevad temperamenditüübid, võimuvõitlus, soov saada vanemate heakskiitu ja tähelepanu. Nad teevad seda, sest neil lastakse seda teha. Mõtle sellele!

Sa ei saa oma laste eest probleeme lahendada, kuid sul tuleb neid konfliktide korral siiski aidata, et nad õpiksid suhtlemist, mis ei kahjustaks ennast ega teisi. Nad katsetavad enda käitumist järjest talumatumaks viies kogu perekonna taluvuspiire ja lapsevanema asi on need piirid paika panna. Kuidas teha seda nii, et lapsed ka reaalselt head läbisaamist õpiksid?

Need on kuus soovitust, kuidas vähendada õdede-vendade omavahelisi kaklusi

1. Pane tähele, kuidas sa tavaliselt oma laste kaklustele reageerid

Kas reageerid pigem üle või ei tee eriti väljagi? Ilmselt on sul vaja oma senist käitumismustrit muuta. Kui laste omavaheline kaklemine sind alati nii suurde stressi ajab, et tormad kohe olukorda lahendama, siis oled pigem ülereageerija, kes kohe suure kisaga asju paika panema asub.

Kui lased neil omavahel asju klaarida, süvenemata, milles probleem ja kas lahendus leitakse, siis sa muidugi ülereageerija pole. Kumbki äärmus pole ei sinu ega laste huvides. Kuid esimese asjana tuleb sul laste tüli korral jälgida hoopis iseenda emotsioone ja tavalist käitumismustrit. Kuna lapsed kaklevad siiamaani, siis ilmselt pole sinu senine käitumine olukorra stabiliseerumisele kaasa aidanud. Jälgi endas esile kerkivaid tundeid ja emotsioone, kui tüli taas tekib. Analüüsi enda stressitaset ja esimesti impulsse, mida tahaksid olukorra lahendamiseks teha või tegemata jätta. Mõtle, mida võiksid seekord laste konflikti korral ise teisiti teha. Kui proovid ette kujutada, et need pole sinu lapsed vaid lapsed, kelle eest lihtsalt hetkel vastutad, siis pane tähele, sinu emotsioonid lahtuvad kohe suures osas ja sa oled lahenduse otsimisel konstruktiivsem ja õiglasem.

2. Anna lastele esmalt võimalus ise konflikt lahendada

Kui olukord ei lähe vägivaldseks, mis nõuaks kiiret sekkumist ja üks laps teist ka järjekindlalt ei mõnita, siis hoia esialgu tülist eemale ja vaata, kas ja kuidas lapsed seda ise lahendada püüavad.

Kui lahendust ei paista, mine rahulikult oma laste juurde ja ütle neile, et nad oleksid mõnda aega eraldi, et rahuneda ja proovigu hiljem oma probleemi uuesti lahendada. Palu neil eraldi olles järele mõelda, kas keegi on reaalselt konflikti eest oma teo või ütlemisega vastutav või valati üksteise peale lihtsalt enda paha tuju välja. Samuti soovita neil mõttes läbi mängida, kuidas oleks teise nahas olles seda küsimust lahendada.

Nõuandeid, kuidas laste tülile lahendust otsides käituda, leiad SIIT!

3. Pane paika oma pere omavahelise suhtlemise põhireeglid, millest peavad kinni pidama kõik pereliikmed

Näiteks pole lubatud peres mitte kellelgi vanduda ega kasutada mitte ühtegi roppu sõna. Õpeta lapsele, et väärikad inimesed ei sõima iial ropu sõnavaraga. Kui keegi pereliikmetest on vihane, olgu tal alati õigus öelda: "Ma tunnen enda praegu vihasena!" Kõike saab väljendada ka sõnadega, mis ennast ega teisi ei määri. Alates lapse beebieast peavad sellest kinni pidama ka täiskasvanud. Teine reegel peaks olema see, et keegi ei lase kunagi käsi käiku.

Kui te tülitsedes peamiselt üksteise peale karjute, siis loe seda: Tee nii ja sa ei karju oma laste peale enam kunagi

4. Stopp, aeg maha!

Peres tuleb kokku leppida ka see, kuidas üldiselt tülisid lahendatakse. Leppige näiteks kokku, et igaühel on tüli kasvades õigus öelda: "Stopp, istume maha ja räägime selle selgeks!"

Kõigil olgu võimalus hetk rahuneda, asjad läbi mõelda ja siis ka asi selgeks rääkida nii, et kõik saaksid enda seisukohta väljendada ja pakkuda lahendusi. Kui lapsed kõrvalt näevad, et vanemad suudavad edukalt konflikte lahendada, siis tea, et mitte loengute pidamine, vaid isiklik eeskuju ongi see, millega sa oma lapsi kõige edukamalt kasvatad.

5. Ole tähelepanelik, et sa ei soodustaks oma käitumisega laste omavahelist armukadedust

Ära loo mõne lapsega liitu, rääkides talle saladusi, mida teised ei tea. Ära räägi teistele välja ka mõne lapse äpardust, näiteks kogemata voodimärgamist, millest oled lubanud vaikida. Ole väga tähelepanelik enda käitumise suhtes, sest olgugi, et lastel on erinevad temperamendid ja käitumine, jälgivad nad väga hoolega, kas jagad oma armastust võrdselt ja kas oled nendega käitudes õiglane.

6. Ära sildista ega võrdle oma lapsi

Tema on meil tark, tema on see viriseja, tema on see, kes saab alati ise hakkama. Kui oled oma lastesse juba korra niimoodi suhtuma hakanud, siis on ka sinul endal sellest sildistamisest raske välja tulla, lastest rääkimata. Õpi aru saama iga lapse individuaalsusest, kuid ära pane talle külge silti, mis võib hakata määrama nii tema enda käitumist, kui teiste suhtumist. Ära võrdle lapsi omavahel. Neil on erinevad iseloomud, temperamendid, võimed. Igaüks areneb ainult eilse iseendaga võrreldes. Oluline pole see, kas ta on rohkem või vähem edukam oma õest või vennast vaid see, kas laps on täna parem, osavam, kaastundlikum, kui eile. Mitte, et kas laps on parem, osavam, kaastundlikum, kui tema õde või vend.

Kuidas lapsele lapsepõlvest külge jäänud roll tema elu hiljem mõjutada võib, sellest loe SIIT!

Sa ei saa kunagi laste omavahelist nokkimist päris ära lõpetada, kuid sa saad tagada selle, et sinu kodu on iga pereliikme jaoks turvaline koht, kus ta saab olla tema ise, kus kedagi ei kiusata ja kus tunnustatakse igaühe individuaalsust. Ja kus osatakse tülisid lahendada. Sest oskus ennast väljendada ning erimeelsustega toime tulla, on väärt oskus, mida sinu laps vajab terve elu.

Pere ja Kodu