Siiski-siiski ei andnud mulle pikk ärkveloleku aeg rahu ja ma muretsesin p-i-d-e-v-a-l-t: kas tal on kõht tühi, kas tal on gaasid, miks ta ei maga, kas tal valutab kuskilt, kas ta ei taha tissi, kas ta võtab piisavalt kaalus juurde, miks ta tissi ei taha, miks ta lutti ei taha, miks, miks, miks.

Ja oi kui palju oli neid, kes ütlesid, et esimesed kuud ongi rasked ja seejärel loksub päevarütm paika ja kõik läheb tunduvalt kergemaks! Ma reaalselt ootasin seda hetke, mil midagigi läheks kergemaks. Ma proovisin kõiki asju teha kella pealt, et tekiks päevarütm ja õhtul kindel režiim, et laps saaks aru, millal on ööunne minek. Samuti kasutasin telefonis äppi, et jälgida, kui tihti ja kui kaua laps rinnal käib ning kui pikki unesid ta teeb. Oh jumal... eks ühekuuselt ongi seda palju nõutud!

Alustame aga täitsa algusest. Esimene "nutuhoog" oli tol õhtul, kui Pohlake enam kell 21 ööunne ei jäänud, vaid nutt kestis kella kaheni öösel. Tol õhtul nuttis ta järjest 5 tundi – väikeste pausidega, mil üritasin teda pidevat rinnale panna. Kogu meie tundidepikkune protsess seisneski parem tiss-kussutamine-vasak tiss-kussutamine-parem tiss-kussutamine-jne, vahepeal muidugi mähkuvahetus veel ka. Ma olin hüsteeria äärel, et nüüd ongi see hetk saabunud, kus mul pole enam piima ja laps röögib, RPAd polnud me juba ammu koju varunud. See oli südantlõhestav - nutsime koos ja seejärel lohutasime üksteist kordamööda. Kuna uni saabus umbes kahe ajal, siis magasime mõlemad hommikul kella üheksani. Arutasin järgmine päev seda nutuhoogu perearstiga, kes kinnitas endiselt, et gaasid võivad põhjustada ka terve öö kestvat nuttu.

Sõitsin järgmine päev maale, lootes, et ema saab mind öösiti aidata ning koos saame need gaasid kontrolli alla. Tol öösel ja ka järgneval paaril ööl oli kõik täpselt sama! Nutt, mis kestis kella kaheni. Endiselt proovisime seda leevendada gaasivalu nippidega - erinevad mähised, gaasitorud, nahk-naha kontakt, proovisin kolme erinevat gaasirohtu ning erinevaid söötmisasendeid.

Olukord oli täiesti kontrolli alt väljas. Ma tundsin ennast nii halvasti, mu peas keerlesid sünged ja lausaa väga sünged mõtted ja ma olin veendunud, et ma ei oska last kasvatada.

Süüdistasin ennast kõiges, ka selles, et päikest polnud järgmisel päeval taevas! Ma ei teadnud, kas minna kirikusse või kuuvalgel metsanurgale kuradit ootama. Praegu on seda füüsiliselt valus mõelda, aga tol korral ma isegi vihkasin ennast, et ma lapse sain.

Ma kahetsesin ja tundsin süütunnet, et pidime mehega 1,5 aastat mööda arste jooksma, et ma rasedaks jääksin. Iga kord, kui pidin lapsele rinda andma, hakkasin ma suurest vihast nutma. Kui mul oli võimalus koos lapsega puhata, siis ma ei suutnud uinuda, vaid raiusin oma peas süngeid mõtteid ja lihtsalt korrutasin "laps nagunii kohe ärkab, mul pole mõtet magama jääda".

Kui mitu sünnitusjärgse depressiooni märki sa sellest loetelust ära tundsid? Usun, et paljud, kes seda loevad, ei saa sellest kunagi aru. Ja jumal tänatud, et nad ei saa! Jumal annab täpselt nii palju, kui inimene suudab kanda. Lapsevanemaks olemine ei tohigi nii raske olla. Tol hetkel ma mõtlesin, et ma enam k-u-n-a-g-i ühtegi last ei taha.

Kui arvate, et lugu piirdus ainult kella kaheni öösel nutmisega, siis ei! Järgnevad ööd olid justkui maapealne põrgu, kus mu laps keeldus igasugusest ööunest ja tissist. Tavaliselt kella keha ajal andis keha märku, et nüüd võiks justkui magama minna, siis järgnevatel öödel pikenes karjumine kella kolmeni, siis kella neljani ja lõpuks mu pisike ilmaime uinus alles kell 6 hommikul. Ja ma ei mõtle seda lugu välja - mu laps nuttis õhtul kella üheksast hommikul kella kuueni! Iga kord, kui ta silmad sulges, võpatas ta üle kere ja hakkas uuesti nutma. Aga see ei ole lihtsalt kõik - lisaks võpatamisele, hüsteerilisele nutule, oli üheks sümptomiks värisemine. Ma arvasin, et mu laps on katki ja mina olen ta katki teinud. Ma proovisin kõike, et teda magama saada. Ka tiss ei pakkunud lohutust.

Ma kannatasin väga kaua ja mitte ainult mina – ma panin ju lapse kannatuse ja tervise ja elu ohtu. Kuna kõik ööd möödusid karjudes, siis paratamatult väike inimene väsis sellest ning päeval magas Pohlake just nii palju, et ta jaksaks elus püsida. Kaks ööd suutsin kella kuueni üleval olla, kuid järgmisel päeval ütlesin mehele, et NÜÜD ON KÕIK! Me sõitsime tagasi Tartusse, et minna imetamisnõustaja juurde konsultatsioonile.

Mingi osa minust arvas, et lapsel on tissistreik ja äkki pole ta lihtsalt tissist huvitatud. Ma sain aru, et midagi on valesti! Nõustaja vaatas võtte üle, kontrollisime kaalu ja pikkust, samuti tegime kontrollsöötmise - kõik justkui peaks korras olema. Eelneval ööl olin ma magada saanud umbes 1,5 h ning 9 h olin ma laulnud mõmm-mõmm unelaulu ja 3 h olin ma kindlasti nutnud. Nägin välja nagu inimvare, kes on nädal aega järjes joonud (mul polnud laulmise tõttu häält).

Õnneks kuulas nõustaja mu jutu ära ja soovitas perearstil lasta teha vitamiin B12 analüüsi ja saatekirjad lastearstile ja neuroloogile. Pärast nõustaja visiiti helistasin KOHE perearstile, kes ei kuulanud mu juttu isegi ära ja sõnas "pole mul vaja asju ette kujutada ja lapsed nutavadki".

Mul oli tunne, et ma ei jää selles teekonnas ellu. Mul oli väga vähe puudu, et ma oleksin ise alla andnud ja kodust ära põgenenud. Tahtsin minna hullumajja.

Nõustaja juurest ma koju ei sõitnudki. Kuna vitamiin B12 defitsiit oli teine asi, mida ma kahtlustasin, siis usaldasin oma sisetunnet ja läksin Synlabi. 10 € maksev analüüs andis mulle südamerahu ja kinnitust, et mu perearst pole pädev. Juba õhtul sain vastused - B12 referentsväärtus 1-11 kuusel lapsel peab olema 191-1163 pmol/l - minu Pohlakesel kõigest 80!

Järgmisel päevall, 23. detsembril saime läbi ime ja päkapikkude abi Lastehaiglasse õe juurde aja, et teha algust raviga. B12 süst on üks kibedamaid ehk väga-väga valus süst. Inimesed, kes seda saanud on, on öelnud, et keegi nagu süstiks sidrunhapet lihasesse.

Pohlake oli selleks ajaks aga omadega nii läbi, et ta ei teinud piuksugi. Seega ravi alustasime esialgu süstist ja seejärel kaks korda päevas suukaudset tilkravi. See oli hämmastav, aga too öö möödus suurema karjumiseta! Ma olin nii õnnelik, tänulik ja tundsin kergendust. Tagantjärele sain ma alles aru, et tissi hakkas ta sellepärast tõrjuma, et tal oli kõht täis.

B12 vitamiin on vajalik punaste vereliblede tootmiseks ja närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks! Kuna Pohlakesel oli defitsiit nii suur, siis see seletaski halba und ja uinumist (laps ei suuda magama jääda), värisemist ja võpatamist. Samuti oli arengus mahajäämust (pead ei jaksanud hoida ja kui jaksas, siis hoidis seda ainult paremale) ning me hakkasime käima füsioterapeudi, neuroloogi ja lastearsti juures.

Kogu see karjumise ja mitte-magamise periood kestis kokku 2 nädalat, mis oli piisavalt pikk aeg, et mõjutada lapse närvisüsteemi, kuid ÕNNEKS piisavalt lühike, et mitte püsivat kahju tekitada. Olen sellest palju arstidega rääkinud ja võime olla õnnelikud, et lapsel ei tekkinud ajukahjustust. Ma ei taha seda postitust väga pikale ajada, aga Pohlake on teinud juba mitu süstikuuri ja tilkasid saab igapäevaselt. Seega probleem pole kadunud, kuid me käime tihti lastearstil ja üritame võimalikult mitmekesiselt toituda! Ahjaa, perearsti vahetasime ka ära.

Pohlakese kasvamisele ja Anette tegemistele saaad kaasa elada blogis hannnaanette.blogspot.com ja instagramis https://www.instagram.com/hannaanette/

Jaga
Kommentaarid