Meriliis puuris unimütsi hukkamõistva pilguga ja lausus: “Sa ei tohi tukastada, sest ma olen täna sinu hoole all. Emme ja issi ütlesid, et sa pead minuga mängima ja vaatama, et ma sööks. Ja mina sõin just küpsist, aga sina seda üldse ei vaadanud! Ja nüüd on mul päevauinaku aeg ja sa pead rääkima muinasjuttu.”

Vanaisa noogutas väsinult: nad olid tervelt kaks tundi mänginud, et vanaisa on lumeinimene ja ­Meriliis kartmatu loomauurija, kes teda taga ajab. Nüüd aga nõudis laps, et talle unejuttu jutustataks. Just nimelt jutustataks, mitte ei loetaks. Meriliis oli selles üsna valiv.

Edasi lugemiseks: