Kui sa enam lapse toa ustki avada ei suuda, need asjad on kuhjana põrandal, nii et vaipki enam ei paista ja läbirääkimised loobumiseks mingilgi moel ei toimi, siis oleks hea pöörduda eksperdi poole nõuannete saamiseks, soovitab Verywellfamily. Lasteaia- või ka koolipsühholoog, aga ka perearst oskab vajadusel suunata ja anda sulle võtme, et kogumissaladus lahti muukida. See võib olla märk suureemast probleemist, ent ei pruugi.

Et aga veidi targemaks saada, miks laps seda teeb ja kas selle taga on keelamisest tulenev tähelepanu ja põnevus või muu, püüa nende asjade vastu hoopis pragamise asemel huvi üles näidata, ka siis, kui neid prügiks pead. Lase tal demonstreerida neid, palu sorteerida ja organiseerida, neid endale tutvustada ja nendega kaasnevaid lugusid rääkida, selgitada nende väärtust tema silmis. Soovi korral võid aidata tal ka katkiseid asju parandada, et mõista, mis ta väikeses armsas peakeses toimub, et ta neid niivõrd hindab ka katkisena, kui tegelikkuses on tegu tühisena tunduva järjekordse jullaga.

Kas koristada salaja?

Mõne lapse puhul võib tõesti töötada see, kui vaikselt otsast asju vähendada - kui ta nendega aga sageli mängib, neid uurib ja kasutab oma tegevustes, on aga oht, et ta märkab nende kadumist ja järgneb draama ja veel suurem kirg neid koguda, hoida ning väärtustada.

Läbirääkimised ja lahendused

Leebema koguja puhul saab asju vähehaaval ära viia, neid säilitada kotis või karbis ja teha endaga kokkuleppe, et kui laps 2 kuud midagi igatsenud pole, rändab see ports prügikasti.

Et mitte tunda, et upud sellesse, on võimalus siinkohal kokku leppida lapsega, et nendele asjadele on kindel ruum, näiteks karp või sahtel ja selle täitumisel tuleks millestki loobuda, et uutele ruumi teha.

Ennekõike tuleks seda teha rahumeelsete kokkulepetega, halvustamata tema prahti - mida rohkem sa seda tema kollektsiooni halvustavalt nimetad, seda kaitsvamaks ta selle suhtes muutuda võib ja nii ei lahenda sa probleemi, vaid süvendad seda.

Teine võimalus on nende asjadega hoopis erilise hoolega õpetada toimetama - näiteks kleepida kommipaberid sirgeks silutuna vihikusse, õpetada neid sorteerima mingite tunnustuse alusel, selle asemel, et kägaras karpi toppida. Lapse huvidest lähtuvalt on võimalik ta seeläbi suunata ka uute hobideni - ehk võiks talle huvi pakkuda hoopis margikogumine? KonMari meetodi järgi võib proovida ka küsida lapselt: kas see toob sulle rõõmu? Ja leppida kokku, et kui ei too, lahkub see teie juurest.

Ka iga pliiatsitõmme paberil pole kindlasti kunstiteos, sahtlid aga pole ka kummist - neist vabanemiseks pildistage või skänneerige need ja talletage kausta arvutis, kus lapsel tulevikus võimalik neid kõiki vaadata. Või valige hunnikust igal kuul välja üks kuni viis, mis alles jäävad, kirjutades selle taha kuu ja aasta ning asetades vastavalt omale kohale.

Peamine: ole toetav ja püüa mõista, mitte hukka mõista! Ja ära karda küsida abi, kui prahiprobleem tundub suurem, kui sinu teadmised sellega toimetulekuks.