"Kuidas ma saan panna oma last tegema x?" asemel küsi "Kuidas ma saan oma last aidata?"

Kuidas ma saan panna oma last ise uinuma või öö läbi magama?

Levinud mõtteviis, mis leebet vanemlust ei peegelda, küsiks, et kuidas ma saan panna oma last midagi tegema. Kuidas ma saan panna oma lapse iseseisvalt uinuma? Kuidas ma saan ta panna öö läbi magama? Siia on juba sisse kirjutatud sund, mingi huvide konflikt ja võitlus.

Kuidas ma saan oma last aidata?

Leebet vanemlust peegeldab küsimus, et kuidas ma saan oma last aidata. Kuidas ma saan oma last aidata, et ta saaks hästi magada? Mis see hästi on praeguses vanuses? Mis on normaalne ehk mida ma saan oma lapselt üldse eeldada praeguses vanuses? Mida tal vaja on? Sealjuures ei tähenda, et olulised on vaid lapse vajadused, vaid ka see, et kuidas oleks mul samal ajal hästi, sest kui mul on hästi, siis on ka lapsel hästi.

Iseseisev uinumine ja öö läbi magamine ise ei ole halvad või mitte leebed eesmärgid, kui motivatsioon on kõigi pereliikmete vajadustega arvestamine ja meetodid nende eesmärkide täitmiseks on ka leebed.

Millised meetodid on leebed?

Unekool, unetreening, harjumuste muutmine, leebe unekool - kõiki neid mõisteid kasutatakse väga erinevas kontekstis. Sõnastusest olulisem on asja sisu. Sa ei pea mulle kirjutades hakkama hoolikalt sõnu valima hirmus, et ütled midagi valesti või kasutad termineid valesti. Põhjus ja motivatsioon seal taga, lapse arengu ja vajadustega arvestamine on valitud sõnadest olulisemad. Ja tihti vanemad ei teagi veel, mis on normaalne ja milline lähenemine neile kõige rohkem meeldib ning siis saamegi ka sellest alustada.

Kui kasutada leebet vanemlust väljendavaid sõnu mitte leebete eesmärkide juures, siis ei tee see kogu üritust kokkuvõttes leebeks. Mujal maailmas on näiteks levinud see, et leebeks unekooliks nimetatakse meetodit, kus lapse lihtsalt üksi nutma jätmise (cry it out, cio, extinction) asemel kasutatakse piiratud ajaks lapse üksi nutma jätmist (controlled crying). Ehk lapse õhtul voodisse panemise ja hommikuni ukse kinni panemise asemel soovitatakse last kontrollimas, "toetamas”, lohutamas käia iga teatud aja tagant. Esimesega võrreldes võib teine ju leebem olla, aga see ei tee meetodit sisuliselt leebeks*.

*Kui sa oled oma lapsele sellist unekooli teinud, siis see ei tähenda, et ma arvaks, et sa halb lapsevanem oled. Ma mõistan meeleheidet, mis selleni viia võib. Sellest, miks ma seda laadi unekooli ei soovita, saad lugeda siit.

Millal siis peab unekooli tegema?

See on küsimus, millega minu poole tihti pöördutakse. Levinud on mõtteviis, et unekool on miski, mis tuleb üks hetk ära teha, et laps õpiks magama jääma. Tegelikult laps oskab juba magada ja magama jääda ning uni on arenguline protsess, mida ei pea eraldi õpetama. Unekooli ei peagi kunagi tegema. Jah, lapse magama imetamine (või lapse muul viisil magama aitamine) ongi normaalne. Üks hetk hakkavad kõik lapsed abita uinuma. Abiga uinumist ei pea mingil kindlal ajal välja harjutama, kui teie pere jaoks praegune korraldus toimib ja sobib. Kui see enam teie pere jaoks ei toimi ega sobi, siis ongi õige aeg sellega tegeleda.

Õige aeg unega tegeleda on:

Raseduse ajal, et teada, mida oodata ja mis on normaalne. Kui raseduse ajal see teema ei kõnetanud, siis ükskõik millisel hetkel, kui tunned, et tahad rohkem teada ja tunda end une teemades enesekindlamalt. Selleks on hea variant Pisibeebi unekursus.

Kui tahad lapse unega teadlikumalt tegeleda, et ennetada uneprobleemide tekkimist tulevikus.

Kui miski une juures ei toimi või varem toiminud korraldus enam ei toimi ja on vaja leida uusi lahendusi.

Marianne Tobro tegemistega saab kursis olla Instagrami-lehel @mariannedoula SIIN ning tema kodulehel SIIN!