Seega peab alati siis ikkagi tegelikult nuputama, mis võiks see sümboolne asi olla, sest iga aasta glögi ja piparkooke ka ju ei saa paki sisse toppida. Seekord tegime siis perekonna kalendri – igal kuul oli kellegi perepilt või pilt lastest. Lapsed on muidugi teine teema: kuigi minu kuuse all oli mõlemale lapsele üks kink ja siis perekingid, teadsin, et vanaisad-vanaemad ja onud-tädid varustavad neid kinkidega korralikult.

Küll aga pidi mu laps sellel jõulul kogema ka pettumust, et tema soovitud lauamängu kinkipakkides ei olnudki. Ma ei tea, kust see soov talle nii viimasel hetkel sisse lõi, aga päev enne jõule teatas ta resoluutselt, et see on ta soov ja nii tuli isegi ekstra minna jõuluvana postkasti juurde soovi veel edastama. Kahjuks olid sel hetkel juba linna kõik poed tühjaks müüdud sellest mängust ja kaugemale ma otsida sõitma enam ei soovinud ka.

Samas olid seekordsed pühad üldse veidi teistsugused. Pere kokku ei saanud traditsioonilisel moel, ka pakid said pandud pakiautomaatidesse ning laiali jagatud sel viisil hoopis.

See tundus kuidagi mõnus kui aus olla.

Varasemad pühad tähendasid seda, et mul tuli alati tunde köögis seista pliidi ees ja elamine läikima lüüa ning seejärel siis oli seda koristamist ja sagimist palju ja kui lõpuks lauda jõudsin, olin omadega päris läbi.

Seekord aga katsin laua neljale - abikaasa, mina ja me kaks last. Beebi nina ette küll taldrikut ei asetanud, aga sai temagi oma ampsud kausikesega kätte.

Need pühad olid rahulikud, puudus stress sagimisest ja tõmblemisest. Sai tagasihoidlik laud koos perega ja ma natisin seda palju rohkem kui muidu.

Samas aga tundsin osaliselt puudust sellest, et oleks saanud koos istuda ja rääkida ja nalja teha. Polnud isegi põhjust sauna kütte panna ja õhtu lõppes üpriski varakult.

Beebi üllatas meid arenguliselt käputama hakkamisega. Samas on ta juba seitsmekuune ning esimene laps hakkas ka umbes samas vanuses käputama.

Füsioterapeutki soovitas tema arendamisel just suunata tähelepanu sellele, et ta saaks võimalikult vara käputama, sest roomamisel kasutas ta oma kehapooli kuidagi iseäralikult ning üks lihaskond oli tal seetõttu pidevalt pinges. Lõpuks siis sai ta käputama ning selle tõttu ei ole elamises enam kohta, kuhu ta ei satuks. Ma pole elus pidanud ette kujutama, et tuleb nii palju asju päästa ta käest.

Ka söömises on toimunud muudatused. Varasema ühe lisatoidukorra asemel saab ta nüüd kaks - hommikul putru ja lõunaks köögivilju lihaga. Pean tunnistama, et see laps pole siiani väga vaimustuses muudest maitsetest.

Näputoitu ta vahepeal väga tahtis ja siis mingi hetk justkui otsustas ümber ja tahtis hoopis püreesid. Tegin neid hea laari valmis ja siis otsustas ta hoopis piimadieedile minna. Lapse toitmine on nagu Ameerika mägedel sõitmine. Kohe kui tundub, et hakkab asi paika loksuma, siis läheb kõik lappama. Keeldub püreest ja tahab näputoitu või vastupidi ja siis lõpuks ei taha üldse midagi muud kui piima. Pean ütlema, et niiviisi on päris raske end kohandada iga toidukord. Samas varsti on kõik see üks mälestus.