AGA... Esmaspäeva õhtul üle pika aja lasteaiast tulles oli mu laps tujust ära. Uurisin ja puurisin kaua, mis tal mureks, kuni selgus: tal on suur hirm, et ta on halb laps ja tahab hakata paremaks, aga ei oska.

Kui veidi veel kangutasin selle mõtte põhjuseid, selgus tõde: üks rühmakaaslane oli saanud jõuluvanalt tuliuue iPadi, millest päev otsa uhkusega jahvatas, et ta on olnud nii hea laps, et jõuluvana nii ägeda ja hinnalise kingi tõi. Tema veidi kiuslik loomus ei lubanud jätta ka seost hea=kallis kink mainimata korduvalt. Ja nagu tänaseks on selgunud, on nüüd rühmas veel mitmeid lapsi, kelle eneseusk ja hinnang on suure hoobi saanud selle sama iPadi tõttu - sellise kingiga praalimise ja headuse valguses tunduvadki ka väga noortele juba raamatud, lelud ja muu tühine kahjuks sekundiga, nad ise aga halvad. Kurvad ka.

Ma olen lugenud paaril ööl nüüd psühholoogide nõuandeid, et lapse eneseusku taastada, teema tõstatudes ŕääkinud aina, kui toredad soovitud kingid minu laps sai, mis talle ju palju rõõmu pakuvad ja et tegelikult on tema ka olnud alati tubli. Koroonaastal veel eriti tubli. Olen loetlenud kõike head temas, rääkinud asjade väärtuse ebaolulisusest ka sobival kohal.

Eks kulub aega ja unustamist ning see möödub, ent soovin, et järgmisel aastal ei hävineks ühegi lapse enesekindlus sel moel.

Ehk oleks parem sellised kallid kingid emme-issi poolt üle anda ja jõuluvanale jätta väiksemate rõõmude jagamise? Kindlasti oleks need vanemad ka ise ju õnnelikumad, kui laps neid embaks ja tänaks ja mõistaks nende panust, mitte üht välja mõeldud taati jumalaks ei peaks, kelle kingi väärtusest sõltub väikeste inimeste enesehinnang kahjuks nii palju.