Eeskujulik õppejõud hakkas Pontsikute abil kaalu langetama: hommikuti oli sokke jalga pannes selline tunne, nagu oleks tund aega trepist jooksnud

Kaheksa meest ehk Pontsikud on pannud seljad kokku ning võitlevad koos aasta vältel ebatervislike harjumuste vastu, et loovutada üleliigsed kilod, muuta tervislikkus enda uueks elustiiliks ning inspireerida ka teisi mehi end käsile võtma. Tutvustame sulle üht Pontsikut, tema mõtteid ja eesmärke!

Pontsikute liige ja ülikooli õppejõud Aleksandr Popov on 36aastane 189 sentimeetri mõõtu vägilane, kaaluga 143,6 kilogrammi (algkaal kaalumisel 149,9). Mees räägib ausalt ja filtriteta oma mõtetest kehakaalu teemal.

Tööinimesena on motivatsiooni keerulisem leida

Aleksandr tõdeb, et on lapsest saadik harjunud, et teda kutsutakse paksuks ning enam ta sellele ei reageeri. Kooliajal oli see küll solvav ja valus, aga pärast ei pööranud ta sellele enam tähelepanu.

Küll aga on ta suutnud nooruspõlves kaalu vahepeal ka alla viia – noorena sai ikka rohkem trennis käidud. “Tööinimesena on motivatsiooni keerulisem leida, eks see ole kinni nii laiskuses kui mõtlemises,” tõdeb ta, et pärast pikka tööpäeva on tihti keeruline trenni minna ning kodudiivan sooja pleediga tundub kutsuvam. Küll aga on ta käinud maadluses, proovinud võistlustantsu, tegelenud karatega. “Omal ajal sai rohkem käidud ka jõusaalis, harrastasin BodyPump-i,” loetleb ta. Nüüd tunneb ta, et tahab veel proovida seda, mida sai tehtud 20 aastat tagasi.

Muresid uputada ei ole mõistlik

“Vahepeal on olnud ka sellised ajad, kus olen üritanud oma kurbust ja meelepaha ära juua ja suitsetada,” tõdeb ta. “Iseendaga mitte rahul olemine ja oskamatus sellega midagi ette võtta lükkab proovima asju, mis tekitavad näiliselt tunde, et äkki ongi parem, aga tegelikult ei ole.”
Ta ütleb, et alguses võib olla tore, aga tagajärg on tavaliselt veel rängem. Võib ju nalja teha, et suur mees kannatab rohkem alkoholi, aga kui see alkohol end kehas lõpuks seedima hakkab, siis pole sellele protsessile järgnev enesetunne kuigi hea.

Ka on ta peas olnud mõtteid, kui motivatsiooni ei ole, et võtaks suure pitsa ja pudeli Coca Colat ning vaataks kodus sarju – siis kui seda tihedalt teha, on lõppresultaat ilmselge ja tulemus silmaga nähtav.

Nii peabki mees oma sooviks leida enda sees taas motivatsioon ja talle näib, et just kambavaim ning võistlusefekt paneb inimesed liigutama. Ta loodab, et Pontsikute projektiga saab ta head harjumused tagasi ning õpetajana on eeskujuks ka oma õpilastele.

Eesmärk saada tervis korda

Igapäevast elu mõjutab Aleksandri sõnul kõige otsesemalt see, et riideid on väga keeruline leida. Lõpuks midagi ikka leiab, aga tema töökohale dressides minna ei saa. Nii et viigipükse ostes hinnalipiku nägemine võtab tihti suurel mehelgi pisara silmanurka.

Ka oma töös tuleb vahel ette momente, kus kõike kaasa teha ei saa. Näiteks kui teine õpetaja kutsub abiõpetajaks ekskursioonile kaasa ning selgub, et tegu on matkamisega, ei taha ta õpilasi piinata, et nad teda kogu aeg järele ootama peaks.

Seega pole kaalulangetus eesmärk välja näha nagu kulturist, vaid teha asju nii, et ei peaks muretsema vererõhu pärast. “Vahel on hommikuti ärgates ja sokke jalga pannes selline tunne, nagu oleks tund aega trepist alla jooksnud,” toob ta välja, et tahaks toimetada nii, et tervise pärast kartma ei peaks.

Ta toob välja, et tal on lapsest saadik olnud kõrge vererõhk, mida ta on suutnud ravimitega kontrolli alla saada, ent tervisekontrollis öeldakse alati otse, et kõige lihtsam viis seda probleemi lahendada, on kaalust alla võtta. “Palju rohkem annavad endast tunda igasugused liigesevigastused või luumurrud. Kui sul on suur kaal, siis see vaene luustik peab sind edasi vedama, aga ta aastatega läheb paraku hapramaks, mitte tugevamaks,” tõdeb ta. “Kohati on ka hingamisraskused ja väsin kiiresti, ei jagu energiat.”

Rahu tegemine kehaga on endas eneses

Aleksandr ütleb, et ei ole oma keha vist kunagi armastanud, aga arvab, et rahu tegemine on endas eneses. Ta usub, et kui ta saaks ennast jälle liikuma, tagasi rutiini, siis armastaks ta oma keha rohkem ning oleks rohkem motivatsiooni enda eest hoolt kanda.

Tema sõnul kipuvad paljud mehed mõtlema, et mehed ju ei nuta. “Kohati tahaks rääkida, aga see pööratakse naljaks, et pole hullu, oled pikalt selline olnud ja mis sa kurdad,” räägib ta, et on raske leida julgust sellest rääkida, seetõttu kipub ta oma emotsioonidega üksi kodus tegelema.

Kuid Aleksandr Popov on otsustanud end Potsikutega vormi viia ning ületada raskused. “Ma teen kõik selleks, et olla aasta pärast paremas vormis!” ütleb ta.

Pontsikute tegemistega saaab kursis püsida, neile kaasa elada ja inspiratsiooni leida nende Facebooki-lehel siin!

ALEKSANDRIST:

• Ülikooli õppejõud Aleksandr Popov on 36aastane 189 sentimeetri mõõtu vägilane, kaaluga 143,6 kilogrammi (algkaal kaalumisel 149,9).

• Aleksandr: vahel on hommikuti ärgates ja sokke jalga pannes selline tunne, nagu oleks tund aega trepist alla jooksnud!

• Aleksandr tõdeb, et on lapsest saadik harjunud, et teda kutsutakse paksuks ning enam ta sellele ei reageeri. Kooliajal oli see küll solvav ja valus, aga pärast ei pööranud ta sellele enam tähelepanu.

• Omal ajal on Aleksandr käidud ka jõusaalis ja harrastanud BodyPump-i. Nüüd tunneb ta, et tahab veel proovida seda, mida sai tehtud 20 aastat tagasi.

• Aleksandrit vaevavad hingamisraskused ja ta väsib kiiresti.

• Kõrge kehakaal on viinud Aleksandri liigesevigastuste ja luumurdudeni.

• Tervisekontrollis öeldakse Aleksandrile alati otse, et kõige lihtsam viis tema kõrge vererõhu probleemi lahendada, on kaalust alla võtta.

• Õppejõuna on Aleksandril probleem sobivate riiete leidmisega - riideid on väga keeruline leida. Tema töökohale dressides minna ei saa. Nii et viigipükse ostes hinnalipiku nägemine võtab tihti suurel mehelgi pisara silmanurka.

• Aleksandr ütleb, et ei ole oma keha vist kunagi armastanud.

• Ta loodab, et Pontsikute projektiga saab ta head harjumused tagasi ning õpetajana on eeskujuks ka oma õpilastele.