Mida arvab sellest üks 12-aastane preili? Milline eluline küsimus teda enim kõnetas loos? Seda saad lugeda allpool, ent esmalt räägime autoriga.

Kuidas sa alustasid kunstiga?

Ma olen alati joonistanud. 6-aastaselt joonistasin hobuseid. Ma pole joonistamist kaalunud karjäärina. Mõeldakse ju ikka, et saad advokaadiks, arstiks või õpetajaks, aga keegi ei mõtle, et saad kunstnikuks. Ma endiselt ei pea end kunstlikuks ja mõtlen ikka, et pean hakkama tavatööd tegema.

Aga hakkasin kunstiga tõsisemalt tegeleda, kui mu parim sõber Jamie sai surma, kui olin 18-aastane. Joonistamine aitas mind. Nagu Forrest Gump, ma ei peatunud. Küllap see on kummaline viis, kuidas alustada.

Millal sa hakkasid tegema poisi, muti, rebase ja hobuse joonistusi? Mis sind inspireeris neid tegema?

Täpselt kaks aastat tagasi. Ma olen illustreerinud palju raamatuid ja kui lõpetasin skulptuuride ja keeruliste asjade joonistamise, võtsin jälle tindi ja vesivärvid kätte.

Mõtlesin, et proovin ja nad ärkasid ellu, kui ma joonistasin. Siis hakkas nende ümber arenema lugu. Mõtlesin tol ajal palju elule ja eksistentsile ja otsustasin need mõtted panna kokku vestluseks. Need on peamiselt küsimused, millest me eriti ei räägi. Mis on elu mõte? Miks me siin oleme? Mis on edu? Sellised asjad. Mõtlesin, et kui mind homme autoga alla aetakse, mida ma tahaksin öelda? Nii et tegin raamatu.

Mis osi sinust ja meist kõigist iga loom tähistab?

Poiss tähistab seda osa minust, mis tahab teada, miks me elame ja mida me peaksime teadma. Mutt olen mina – alati näljane, peab end kavalaks, aga ei ole, peab end targaks, aga ei ole ja tahab kogu aeg süüa. Rebane on selline nagu oleme me kõik – mingil moel haiget saanud ja kardab usaldada. Hobune on osa minust, mis on kõigil – targem, vaimne, aga ka haavatav. Nad kõik tähistavad erinevad osi meist kõigist ja minust endast.

Kas loomadel on su südames eriline koht ja miks?

Väga. Neid saab usaldada ja sügavalt armastada, kuigi nad pole sulle ju sõnagi öelnud. See ütleb nii mõndagi vaikuse kohta. Loomad on hingelt puhtad ja inimkond on sellise puhtuse kaotanud. Nad ei ole planeeti hävitanud. Neilt on palju õppida.

Talus kasvades veetsin palju aega koerte, lammaste, hobuste, kasside ja jänestega.
Ma ei veetnud aega teleka ees, vaid looduses. Igal õhtul jalutasin mitmeid kilomeetreid vaatamaks seda, kuidas rebased jäneseid taga ajasid. See oli minu jaoks väga põnev, see oli justkui teine maailm, millest võiks osa saada.

Mõtlemapanevad küsimused

12-aastane Marie Heleen Moloney kommenteerib, et temale meeldis raamatust kõige enam küsimus: “Mis on sinu arvates kõige suurem ajaraisk?” ja muti vastus: “Kui hakkad võrdlema end teistega.”

“Mulle meeldis see sellepärast, et inimesed on erinevad ja vahel me tunneme, et oleme teistmoodi. Et tema on nii lahe ja mina ei ole nii lahe. Kuid tegelikult me kõik oleme olulised siin maailmas,” on Marie Heleen kindel.

Kõige õpetlikumana tundus talle muti küsimus: “Mis on teie parim avastus?” ja poisi vastus: “Et ma olen hea just sellisena, nagu ma olen.” Marie Heleen ütleb, et talle meeldis see sellepärast, et poiss on heatahtlik ja proovib kõigest väest olla hea inimene.

Marie Heleen soovitab seda raamatut ka teistele. “Esiteks see sobib kõigile vanustele, seda raamatut on võimalik tunni ajaga läbi lugeda, seal on ilusad mõtisklevad küsimused ja vastused. Ja isegi siis kui ma lugesin selle tunni ajaga läbi, lugesin selle teist korda veel läbi, et põhjalikumalt aru saada nendest küsimustest ja vastustest, sest need olid nii mõtisklevad ning läksid väga hinge. Lisaks kirjapilt ja joonistused olid teistest raamatustest erinevad, mis teeb selle raamatu eriliseks,” muljetab ta.