18.01.2021, 19:00
Vestlusring: millal ja kuidas vastata oma lapse küsimustele kliima, rändekriisi või suurte keskkonna katastroofide kohta?
Iga päev tõusevad üha teravamalt esile kliimamuutuste, rände või inimõigustega seotud teemad ning peegelduvad ka laste küsimustes. Kuidas vastata oma lapse küsimustele ülemaailmsest rändekriisist või suurtest keskkonna katastroofidest nagu näiteks mullused maastikupõlengud Austraalias? Millal alustada inimõiguste tutvustamisega, et lapsest kasvaks hooliv ja avatud täiskasvanu?
Rannamõisa Lasteaia õpetajad Merike Niibek ja Kersti Veskus arutlevad MTÜ Mondo Maailmakooli hariduseksperdi Mari-Kätrin Kinksiga, et just lasteaed on see kõige õigem koht, kus maailmahariduse teemade tutvustamisega alustada.
Mari-Kätrin Kinks: Lapsed suudavad päriselu üle kanda ka sellisesse teemasse, mis pole seotud poemängu või nukunurgaga. Nad ei karda meie jaoks suuri teemasid, näiteks ränne või võrdõiguslikkus. Laps läheb sellesse teemasse eheda emotsiooniga. Kas olete maailmahariduse teemasid käsitledes seda kogenud?
Kersti Veskus: Jah. Lasteaia laste vanus on selles suhtes hea, et neil pole filtreid. Meie kardame eksida, mõtleme iga oma sammu ja vastuse läbi.
Merike Niibek: Lapsed tõesti ei karda eksida. Nad ei ütle seda, mida sina ootaksid, vaid mis on nende arvamus. Lastega arutledes on meil põhimõte, et ei ole "õigeid " ja "valesid" vastuseid.
Mari-Kätrin: Ma näen ka teie tunde jälgides, et kõik laste vastused loete õigeks.
Kersti: Selleta ei oleks võimalik mitte mingi läheduse loomine.
Mari-Kätrin: Kui kaua te olete maailmahariduse teemasid oma lasteaias läbinud?
Kersti: Me alustasime eelmisel aastal õppematerjali “Amanda ja maailm” lugude koostamist ja meie lapsed on olnud katsejänesed ja kohtunikud. Nende katsetamistega jõudsime sinna, et me ei otsi enam erinevusi, vaid sarnasusi.
Merike: Kõige raskem oli keerulisi teemasid lapsekesksemaks muuta ja lihtsustada. Aga saime oma rühmas kõike katsetada ja mänge läbi mängida. Lastelt saadud tagasiside andis kindlustunde, et ka esialgu keerulisemana tunduvaid teemasid on võimalik lasteaias käsitleda.
Kersti: Oleme nüüd ka teisi õpetajaid koolitanud Amanda materjale kasutama. Kui koolitustel alguses rääkida kliimamuutustest ja keskkonnateemadest, siis õpetajad tõdesid, et juba tehakse seda ja teist: näiteks külvame seemneid, astrid ja tulbid ja nii edasi. Aga mida see seemnete külvamine tegelikult tähendab? Panime Amanda materjale luues suurt rõhku kokkuvõtetele, et õpetaja ei jääks sellele tasemele, et hoiame loodust, vaid küsiks edasi - Mis looduse hoidmine meile annab? Miks me seda teeme?
Merike: Keskkonnateemasid käsitletakse küll, aga ei minda väga globaalseks. Peale koolitust oli nii hea meel näha õpetajate rõõmu materjalide üle ja sära silmades.
Mari-Kätrin: See on väga huvitav, et muutusite ka ise maailmahariduslikke materjale koostades. Et otsite nüüd ka ise erinevuste asemel rohkem sarnasusi. Ka õpetaja on elukestev õppija ja mingit pidi õpetate selle materjaliga ka teisi õpetajaid.
Merike: Jah, kindlasti! Me oleme hästi palju tööd teinud selle materjali nimel, kui palju me uurisime, lugesime… Ma tunnen, et selle projektõppe koostamisel olen hakanud üha rohkem vaatama maailma teise pilguga. Maailma probleemid on sinu probleemid ka.
Kersti: Me kirjutasime jutte mitu korda ümber, sest need olid stereotüüpe täis! Me oleme Merikesega alati arvanud, et oleme “rohelised” inimesed. Näiteks on meil lasteaeda võetud kitsed, me armastame loodust. Aga ikkagi selle aasta jooksul… Enam pole midagi endine! Natuke on tulnud juurde kurbust. Näeme, kui palju sõltub õpetajatest.
Igal septembri kolmandal nädalal osaleme me kõik maailmakoristuspäeval. President korjab konisid, meie korjame… Meie, täiskasvanute, jaoks on see kuupäevapõhine, aga lastel ei ole kalendritest tuhkagi! Nemad koristavad aastaringselt. Näiteks käime lastega minu koeraga jalutamas ja mul on kakakotid hoopis konisid täis.
Lasteaialapsed ei tee asju pelgalt mingite sündmuste või poosi pärast, nemad võtavad need harjumused endale igaveseks. See on mingi täiesti seletamatu loodusjõud, millel on väga suur mõjujõud. Näiteks isa ei viska enam koni autoaknast välja, kui laps ütleb, et nii ei sobi.
Mari-Kätrin: Minu arvates võiksidki maailmahariduse teemad olla loomulikud elu osad. See ei ole projekt, millest mingil perioodil vaimustuda.
Kersti: Eesmärk võiks olla see, et me ei peaks neile asjadele tähelepanu pöörama ega eraldi õpikuid välja andma. Et see oleks uus normaalsus. Õnneks meie lasteaias me ei tee asju projekti pärast. Esimene aasta on sisenemine ja suuna näitamine. Eesmärk on, et need teemad – võrdõiguslikkus, sallivus, ränne, ükskõik mis - saaksid normaalsuseks.
Mari-Kätrin: Teie tundides oli ka näha, et te ei ole “Amanda ja maailm” õppematerjalides kinni, vaid see on justkui toetav materjal, mille ümber tegevusi planeerisite. Kas see võikski õppematerjali roll olla?
Kersti: Ma vaatasin enne tundi rändeteema materjali üle, seal toodud küsimusi ja tõdesin, et see materjal on ikka väga hea luustik, mille peale hakata edasi ehitama.
Merike: Materjali koostamisel selekteerisime paljudest tegevustest välja kõige huvitavamad ja laste jaoks jõukohased tegevused. Õpetajal on võimalus kasutada materjalist just seda osa, mis lähtub tema laste vanusest ja huvidest. Ei pea väga piiridesse jääma.
Kersti: Lapsed lisavad tundides enda ideid, mis võib viia jälle täiesti teise suunda ja mis on väga normaalne.
Mari-Kätrin: Viimased 12 aastat Mondo Maailmakoolis oleme näinud, kuidas iga õpetaja nokitseb omaette. Sellest on kahju! Loominguline ressurss on kogukondades olemas, aga see ei jõua kolleegideni teistes lasteaedades. Mina näen, et see materjal siin ongi teie teadmine ja kui me teistele lasteaedadele jagame, siis saavad ka teised õpetajad selle kondikava, millele oma loomingulisus lisada. Me peame kokku saama, mitte toimetama nii, et igaüks nokitseb oma nurgas mingit vapustavat asja, millest keegi teine ei tea.
Kersti: “Amanda ja maailm” koolitustelt on tulnud ka ülilahedaid asju välja. See oleks kurb, kui need head ideed jääksidki ainult ühe õpetaja paberilehele. Õpetajatel on häid ideid, aga sellist võrgustikku, mis oleks maailmahariduslikel teemadel, lasteaedadel praegu pole.
Mari-Kätrin: Kas te olete Rannamõisa lasteaia lastes näinud ka muutuseid käitumises või väärtushoiakutes seoses maailmahariduse teemadega?
Kersti: Eelmisel aastal rääkisime võrdõiguslikkusest ja sellest oli tükk aega möödas, kui toimus üritus tarbimisest ja õiglasest kaubandusest. Lastele näidati pilti, kus naisel oli banaani koorem seljas. Küsimus oli, mis sind kõnetab. Üks poistest vastas, et naine saab tööd ja selgitas, et naiste peal seisabki põllumajandus. Tal oli see nurk võrdõiguslikkusest meeles. Me oleme tõstatanud ka toidujääkide vähendamise teemat, vee säästlikusest ja näeme laste käitumises muutust.
Merike: Kasvõi seegi, kui laps võtab endale joomiseks vett, siis on tal tekkinud harjumus seda kallata tassi just nii palju, kui ta ära jõuab juua.
Kersti: Eelmisel aastal oli meil ka sooja kampsuni päev. Vähendasime lasteaias elektri kasutamist, rääkisime, mis asjad võtavad elektrit ja mis on alternatiivid. Ja ühes peres näiteks ongi vahepeal elektrivaba toidutegemise päev. See on lahe! Laps ise ütleb oma emale, et teeme täna elektrita.
Merike: Lapsed võtavad need teemad koju kaasa ja on tunda ka lapsevanemate toetust - kui lapsel on huvi, peatutakse nendel teemadel ka kodudes.
Mari-Kätrin: Kas on ka maailmahariduslikke teemasid, mis on lapsevanemate või laste jaoks keerulisemad?
Kersti: Võrdõiguslikkuse osas olen näiteks oma rühmas tähele pannud, et poisid-tüdrukud mängivad väga hästi omavahel, aga poisi sünnipäevale kutsutakse ikkagi poisid. Nad ei ole lõpuni enda vastu ausad. Olen ise olnud pikalt judo treener ja näinud, kuidas trenni tuuakse poisse, kes tegelikult ei ole loodud võitlemiseks, aga pere soov on kasvatada poisist sõdalane. Ma ütlen selle peale, et vaadake last. Milline on tema iseloom ja mis talle sobib. Sellega läheb aega.
Merike: Rände teemad on ka natuke šokeerivamad. Kui me materjale koostasime, siis tundus keeruline selgitada lastele näiteks seda, et sõja tõttu on vaja oma kodu maha jätta ja põgeneda. On ka positiivseid asju, mille pärast rännatakse, aga eriti just nende negatiivsete pärast on vaja eeltööd teha.
Kersti: Ma arvan, et tänapäeva lastel on tarbimine ja ületarbimine teema, mis on kindlasti raskem. Teoorias see võib olla lihtne, aga kas nad ka päriselt kaasa tulevad... Kas nad oma asjadest suudaksid loobuda, et see tuleks südamest ja vabatahtlikult. Lapsevanem on siin väga hea suunanäitaja. Tarbimine on ka meie jaoks tihti halva tuju lohutus või premeerimine. Just mingi asi on see, mis kuivatab pisarad, lohutab või teeb tuju heaks.
Merike: Ka seda saab lasteaias juba arendada. Meie lasteaias on traditsiooniks saanud seegi, et jõulukingitused on kogu rühmale ühised: tihti on see elamuskingitus - ühine teatrikülastus või väljasõit mõnda Eestimaa põnevasse paika. Sel aastal said näiteks Kersti rühma lapsed kingiks kaks kilpkonna koos terraariumiga. Ja laste rõõm ühiste kingituste üle on siiras.
Mari-Kätrin: Kas mingist teemast on liiga vara lastele rääkida?
Merike: Mulle tundub, et see on väljakutse. Arvan, et lapse uudishimu on võimalik ära kasutada igas vanuses ja oskuslikult ka tegevusi lihtsustada. Kui laps omandab teemast kasvõi ühe väikese teadmise, mida edaspidi ümbritseva maailmaga seostada oskab, on kõik hästi.
Kersti: Meil tulevad juba kodudest väga valusad teemad. Lahutused, koduvägivald, uudistes kõlanud happerünnakud… Tihti nad kodudes neid teemasid ei aruta, vaid toovad need siia. Ma olen aastatega õppinud, et räägin need asjad lahti nii, nagu on.
Olen kuulnud, et lapsed saaksid justkui mingitest teemadest traumad. Nad on tõesti väga kurvad, aga igat teemat saab läbi mõelda, kuidas rääkida ja pärast kokku võtta nii, et laps saab enda jaoks vastuse ja selguse kätte. Teadmatus on kõige raskem lastele ja tekitab hirmu. Näiteks on meil lasteaias jänesed ja kui rebane kaks maha murdis, siis oli kurb küll, nutsime ja leinasime. Aga lapsed said aru, et see on osa loodusest.
Mari-Kätrin: Teie lähenemine on siis see, et info saab tekitada traumat siis, kui ta jääb lahti rääkimata?
Merike: Täpselt nii. Võtame näiteks looduskatastroofid. Meil üks poiss käis Filipiinidel ja tuli sealt tagasi raamatuga vulkaanidest. Lapsed uurisid seda terve päeva ja vulkaaniteema oli jutuks meil terve järgneva nädala. Nad suudavad aru saada, mida üks looduskatastroof kaasa võib tuua, näiteks, et kodud võivad hävineda. Või kui telekas räägiti Austraalia põlengutest, siis elasime neile kaasa, vaatasime videosid vabatahtlikest, kes koaalasid päästsid. Sellised põnevad globaalsed teemad köidavad lapsi ja mis kõige olulisem - nad õpivad nägema põhjuseid, miks üks või teine asi maailmas toimub.
Mari-Kätrin: Kui palju on nende keerulisemate teemade käsitlemisel Amanda materjalist abi?
Kersti: Kui me räägime kestliku arengu eesmärkidest, siis pikem eesmärk ongi, et laps saaks neist aru ja tal tekib tahe tegutseda ja hoolida, mitte ei tekiks rõhuvat tunnet. See materjal peaks aitama tal neid teemasid mõista.
Mari-Kätrin: Mis siis on maailmahariduse lõpumõte? See suur eesmärk?
Kersti: Mulle meeldiks, kui lapsed hakkaksid küsimusi esitama, muutuksid uudishimulikuks. Et nad ei mõtleks Eesti ja enesekeskselt, vaid kaugemale sellest, mida ma täna ütlen, söön või teen. Et nad näeksid ennast maailma osana. Ma tahaksin, et minu lapsed tahaksid teada, miks mõni asi nii toimib, nagu ta toimib, aga saaksid ka aru, et kõik algab ikkagi meist. Tegin nendega räpi ka sellise, et “eile-täna-homme, öösel kell kaksteist, maailm muutub hetkega, kõik see sõltub meist.”
Merike: Et sina oma väikeste tegudega saad maailma paremaks muuta. See on liiga suur loosung võib-olla, aga… Rühmas oleme loonud lastega koos sellised lihtsad väärtused: me hoolime üksteisest, hoolime oma perest, hoolime oma kodust ja nii see kasvab edasi...
