Esimene aasta möödus justkui unenäos – ta meeldis mu perele, sõpradele. Tal oli nii palju igasuguseid ideid, mida teha, mulle meeldis tema mõtlemine väljaspool kasti, seega läksin entusiasmiga kõigega kaasa. 

Märkamatult hakkas aga järjest rohkem kõik käima tema taktikepi järgi – kus käime, mida teeme, kellega suhtleme. Samas tajusin järjest enam rahulolematust tema poolt, et ma ei panusta piisavalt. Selle asemel, et näha selles ohumärki, veensin ennast, et peangi rohkem pingutama. 

See oli aga alles algus ja peagi sai igast päevast üks suur pingutus, täis hirme - Kristi kartis isegi vahele jääda enda meikimisega, sest sedagi hakkas mees õige pea keelama. 

Kristi räägib ühe pealtnäha täiesti tavalisena tunduva kahelapselise Eesti pere loo - seda ilusast algusest valusa murdepunktini ja edasi ka. Selle loo keerulisemaid hetki ei ole ta seniajani jaganud ka kõige lähedasemate inimestega oma elus. 

Kui see kõik temaga juhtus, ei räägitud lähisuhtevägivallast - ei vaimsest ega füüsilisest - nii palju, kui täna. Ta jagab oma lugu ilusatamata väga detailselt, et hoiatada sellega kas või üht naist teadma ja ära tundma punaseid ohulipukesi suhtes varem. Temal kuluks selleks kaua... nii kaua, et ta oleks peaaegu oma elu kaotanud, ent teises toas šokist röökiva lapse nimel võttis end kõige kriitilisemal hetkel kokku...

Edasi lugemiseks: