Ema, kes ei osanud näha suhtes ohu märke: röökisin ukse vahelt appi, aga keegi ei reageerinud - laste nimel võtsin end siiski kokku
Esimene aasta möödus justkui unenäos – ta meeldis mu perele, sõpradele. Tal oli nii palju igasuguseid ideid, mida teha, mulle meeldis tema mõtlemine väljaspool kasti, seega läksin entusiasmiga kõigega kaasa.
Märkamatult hakkas aga järjest rohkem kõik käima tema taktikepi järgi – kus käime, mida teeme, kellega suhtleme. Samas tajusin järjest enam rahulolematust tema poolt, et ma ei panusta piisavalt. Selle asemel, et näha selles ohumärki, veensin ennast, et peangi rohkem pingutama.
See oli aga alles algus ja peagi sai igast päevast üks suur pingutus, täis hirme - Kristi kartis isegi vahele jääda enda meikimisega, sest sedagi hakkas mees õige pea keelama.
Kristi räägib ühe pealtnäha täiesti tavalisena tunduva kahelapselise Eesti pere loo - seda ilusast algusest valusa murdepunktini ja edasi ka. Selle loo keerulisemaid hetki ei ole ta seniajani jaganud ka kõige lähedasemate inimestega oma elus.